Kuidas minust sai maanaine.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, lõpuks võtsin kätte ja alustasin siis selle kaua mõeldud blogi pidamisega. Oleks võinud alustada juba u. 10 kuud tagasi, aga mis sa teed kui mõni inimene on loodud nii pikatoimeliseks. Päris alguslugu, kuidas ma siia üldse sattusin, praegu kirja panema ei hakka. Jätame hilisemaks maiuspalaks. Aga juhtus see siis juulikuu viimasel päeval, mil hommikul pakkisime oma viimased kodinad Elvas, surusime auto nii täis, et käike pidi vahetama mingis x asendis ja meie kahe vahel ilutses põrandapesu hari. Kass aga kõõlus oma puuris minu suure kõhu otsas. Ma üldse imestan, kuidas ma paks sinna ära mahtusin. Aga nagu öeldakse: häid lambaid mahub ühte lauta palju :p Esimene öö uues kodus ma magada ei julgenud... Andrei oli tööl öises vahetuses ja seega öö möödus sõnumineerides. Samas see kartus, et tunnen end nagu võõras kohas ning igatsen taga oma pisikest magalat Elvas, ei osutunud tõeks. Ilmselt oli suur osa selles, et sai ju eelnevalt terve suvi pidevalt käidud koristamas ja sättimas ja remontimas ja ka mõned ööd seal veedetud. Seega hakkas koht mulle vaikselt koduseks muutuma. Eelnevalt olime ka seinad saanud ära tapeetida ja kõvasti küürida nukataguseid. Muidugi mina enamuse ajast istusin ja puhkasin oma paistes jalgu ja valutasin selga. Tolleks hetkeks olin ma ju kohutavalt suureks juba paisunud. Aga kogu töö tegid ära minu kallis kaaslane ja ema, kelleta poleks me pooltki nii palju jaksanud ära teha ja elaks ilmselt praegusenigi vana nõukaaegse tapeediga ja mul poleks minu kauaihaldatud rohelist magamistuba. Päevad möödusid tasapisi. Tegin ja sättisin palju jaksasin. Väljas käisin ainult siis kui Andrei ka kaasas oli. Ühelt poolt polnud mul enam jaksu väga liikuda ja teiselt poolt (põdeja nagu ma olen) ei julgend ma üksi end külavahel näidata.

Aeg läks. Suvest sai tasapisi sügis... Maal on aasta aegade vahetumine nii märgatav. Linnas pole neid muutusi. Seal pole nii palju puid, pole põlde, pole heinamaid. Muidugi Andrei, ise põline maapoiss, ei saanud kunagi aru, kui ma seletasin, et vaata päike paistab hoopis teistmoodi. Madalamalt ja tuhmimalt. Tema jaoks saabus sügis siis, kui lehed olid maas ja väljas miinuskraadid. Aga ometi künti põlde, inimesed võtsid kartulit ja muid köögivilju ja üleüldse kogu loodus ja inimesed valmistusid talveks. Isegi mina võtsin oma üle 1m kõhu ümbermõõduga usinasti kapsast. Lootsin, et äkki juhtub ime ja saab niimoodi tegudele. Unistada ju võis... Reaalsuses aga läks vist oma 2-3 nädalat, kuni lõpuks see hetk saabus.

11. oktoober on minu elu kohutavaim ja samas ilusaim päev. Kl 15.37 sündis erakorralise keisriga meie esimene laps. Poiss, kes sai issi soovil nimeks Kris.

Sellega olin ma täitnud enda, kui naise, elu eesmärgi ja võisin auga võtta omaks Maanaise tiitli :)

Ja nüüd me siis olemegi siin. Elame neljakesi (meil on ka kass, kelle nimeks on Kass) oma vaikelu ühes väikeses kõrvalises Tartumaa külas, kus on umbes 80 inimest (ise lugesime :P). Ja elame samamoodi nagu elatakse väikses linnas, suures linnas, alevis või mujal külas.

Siiamaani pole ma saanud aru küsimusest, mida minult ikka ja jälle küsitakse: Mida te teete siin üldse päevast päeva? Mida me teeme?? Elame! Täpselt samamoodi nagu elad sina või keegi teine oma kodus. Mida ma linnas nii teistmoodi teeksin? Käiksin iga päev poodides või kohvikus? Ei. Ja kes keelab mul siin eladeski poodides ja kohvikutes käia. Mitte keegi. Jah, tuleb veidi maad sõita, aga seegi pole takistuseks.Ja Olen ma elanud linnas piisavalt, et teada mis moodi ma seal elaksin. Samamoodi nagu siin, ainult, et ma ei saaks jalutada metsateedel, mu poeg ei saaks hingata värsket õhku ja kuulata vaikust. Ta ei näeks nii selgeid päikesetõuse ja loojangut, ega nii eredat tähistaevast ja kuud. Ta ei saaks suviti joosta paljajalu oma aiamaal ega süüa oma aias, oma ema kasvatatud puhast toitu. Jne jne. Seega ei mõista ma selle küsimuse tagamaid, sest siin on samasugune elu nagu mujal, lihtsalt veidi rahulikum, viljakam ja läbimõeldum.

Siin elades pole ma kordagi kuulnud seda linnas nii paganama levinud lauset: Mul on nii kiire. Kuhu kiire? Koju telekat vaatama? Poodi ringi kolama? Inimesel ei saa olla kiire, sest aeg liigub ikka sama kiirusega, ei kiiremalt ega aeglasemalt. Ja samamoodi ei saa olla inimesel igav. Kui sa just ei ole vaimuvaene ja suutmatu oma päevi sisustada. Seegi pole igavus, vaid saamatus ja oskamatus. Minul pole kunagi igav. Päevad mööduvad nii märkamatult. Koguaeg on tegevust. Ja kui ma just parasjagu midagi ei tee, siis ma puhkan hetke ja mõtlen juba uusi tegusi.

Seega, ärge kunagi küsige kelleltki, kes tundub teie meelest elavat teistmoodi elu teistmoodi kohas, et mida ta päevast päeva teeb ja mis moodi elab? Ja ärge kunagi öelge ühegi koha kohta, et see on mõttetu. Ükski paik pole mõttetu. Igal kohal on omad võlud. Eemalt vaadatuna võib ju tunduda trööstitu ja hale kohake, aga mis seal tegelikult peidus on, pole teil aimu enne, kui seda ise kogenud pole ;) Minu eelnev tekst polnud suunatud ega vihjatud kellelegi konkreetsele. Ma isegi ei mäleta enam, kes seda on küsinud ja öelnud, kuna neid inimesi on nii palju.

Ja kes mind vähegi tunneb, teab, et vägisi ei lähe ma kunagi kuhugi. Ja ka siia pole keegi mind vägisi vedanud. Mina ise valisin selle oma koduks, enda perekonna koduks. Sest mina ise tundsin, et siin on meil hea. Ja nii ongi :)