Veerandsada

12. jaanuaril juhtuski siis see, et mul sai siin ilmas elatud täpselt 25 aastat. Mitte mingit erilist tunnet ei olnud. Et oleks nüüd halb või oleks nüüd hea. Täpselt sama tunne mis päev enne. Samas mäletan, kui sain 23. Vot see oli tõeliselt raske. Ei tea isegi täpselt miks. Aga hommikul ei tahtnud voodistki tõusta. Esimene sõnum, mida lugesin, algas sõnadega: Kas sa ise ka aru saad,kui vana sa juba oled... Loomulikult oli see huumoriga öeldud ja oli naljakas ka :P Aga teadsin küll, väga hästi teadsin, ja lausa tundsin, kui vana ma juba olen. Päeva peale sain veel vahva telefoni kõne, mis meenutas Elmari raadio sünnipäeva õnnitlust. Iseenesest 23. eluaasta oli selliseks pöördepunktiks minu elus. Tol hetkel olin ma üsna madalseisus. Äsja lahku läinud (küll omal suurel soovil ja ülimalt rahul sellega),ilma tööta (ehkki tol hetkel oli juba uus töökoht tegelikult olemas), elasin vanemate juures (jällegi ehkki vaid paar kuud,ja mulle meeldis see vaheldus). Edasi hakkas aga kõik ülesmäge liikuma. Uus töökoht, uued tutvused, uus elukoht, uus linn. Olin oma saavutustega väga rahul.

Aga saades 25, oli kõik üsna tavaline. Heas mõttes küll. Ma olin täitnud oma eesmärgi: Olla 25.aastaselt vähemalt 1.lapse ema. Sooviti õnne, käidi külas. Päev nagu päev ikka.
Eelmine laupäev pidasime emaga ühist sünnipäevapidu. Vennapere ja õde koos lastega olid külas. Teine vend oli Tallinnas tööl ja ei hakanud tulema, vaid tegi usinasti tööd,et hoopis teisipäeval Riiga Ramstaini kontsertile minna. Õemees aga küttis kodus maja, et vesi jälle kinni ei külmuks. Oli ju meeletu pakane väljas. Õelgi ei läinud uus auto käima. Meie vana parsa aga töötas kenasti, kuna ma tulin idee peale tuua aku öösiti tuppa sooja. Ja tänu sellele käivitus ka kõige käredama pakasega.
Pidu möödus rahulikult. Nagu ikka. Meelde aga jäi üks arutatud teema. Tuli jutuks välismaal töötavad pereisad. Vendki on korduvalt käinud põhitöö kõrvalt välismaal lisaraha teenimas, ja tema jaoks on see väga hea võimalus endale rohkem lubada. Saab maksta ära oma laenud/liisingud ja seega omada rohkem asju. Kui mina aga avaldasin arvamust, et mulle selline asi ei meeldiks kohe üldse,et mees välismaal töötab, siis öeldi seepeale,et eks kui ollakse rahul sellega mis on ja ei tahetagi rohkemat ja paremat,siis jah. Aga tõepoolest, miks ma pean ohverdama asjade nimel täisväärtusliku pereelu? Miks ma pean nädalate kaupa ootama oma kallimat koju, et siis näiteks nädalaga kõik kaotatu tasa teha ja mõelda, aga näe mul on uus uhke teler või tutikas auto. Miks ma pean nägema kuidas mu poeg kasvab päevast päeva ilma isata ja kaotab sellega täisväärtusliku lapsepõlve. Miks ma pean tundma kurbust, et isa ei näe oma lapse arengut, ei kuule esimesi sõnu, et näe esimesi samme. Mina ei suudaks seda teha oma lapsele, oma mehele ja iseendale. Ma parem vaatan edasi suure kineskoobiga vana telerit, sõidan edasi vana autoga, elan edasi nõuka aegses korteris. Aga küllap me jõuame kõike. Küll me saame ükskord oma kodu ilusaks, küll me saame ükskord endale lameekraaniga televiisori, ja küllap ka kunagi uuema auto. Võibolla olen ma loll, et ei oskagi tahta midagi uhkemat ja paremat. Aga olen ma kasvanud lihtsas peres, lihtsate asjade keskel ja ma olin õnnelik. Sest mul oli kodus nii ema kui isa, koguaeg. Ma ei pidanud isa nädalate kaupa koju ootama, ma sain temaga alati rääkida, temaga töö juures kaasas käia, mängida ja maailma asju arutada. Ometi olen ma tundnud ka seda tunnet, kui isa ei ole koguaeg kodus. Ja see oli väga halb tunne. Suviti, kui oli viljavõtmise aeg, töötas teises küla otsas kuivati, kus isa käis talupidamise kõrvalt hooajatööd tegemas. Vahel ei näinud ma teda päevi. Kas oli ta 24h vahetuses või tuli koju siis, kui mina juba magasin ja lahkus varahommikul. Ja siis, selleks, et isa kasvõi korrakski näha, kõndisin ma peaaegu 1,5 km, mis väikese lapse jaoks oli väga pikk maa. Viisin isale süüa ja rääkisin natuke juttu. Mäletan, et alati viisin talle koduaiast korjatud õunu. Olin kindel,et ta väga tahab neid, sest alati oli ta nii õnnelik, kui ma õunad ulatasin. Aastaid hiljem, kui mõtlesin sellele, meenus, et isa tegi siis ühe kapiukse lahti ja pani õunad sinna, aga seal kapis oli neid õunu veel päris mitu :) Ja siis ta rääkis ka ise, et tegelikult ta neid õunu ei söönudki eriti,kuna neid nii palju oli koguaeg, aga ei saanud ju lapsele öelda,et ära too, ma ei taha. Ja minul oli alati nii hea meel, et sain oma isale rõõmu valmistada :)
Seega ei taha ma, et minu laps peaks kasvõi natukenegi tundma seda igatsust ja halba tunnet, kui isa ei ole kodus. Ükski uus asi ei suuda minu jaoks olla tähtsam kui see,et pere oleks koos. Ja õnneks pole ka Andrei seda loomu, et kipuks väljamaale suuri rahasid kokku ajama. Võimalusi tal oleks päris palju, aga tema tahab olla kodus. Ei kippunud ta enne mind sinna ja nüüd kipub veel vähem. Kui vähegi suuta ja tahta, saab ka siin, kodumaal hakkama. Ja selleks ei pea rabelema end pooleks, selleks peab olema tahtmist ja oskust. Läks temagi ameti peale, millest polnud aimugi. Aga näet, saab hakkama, sest tal on tahtejõudu ja soovi. Ja normaalse palga juures on tal veel täiesti valge inimese graafik. Iga õhtu on pere koos, nädalavahetustel sammuti. Ja poja on nii õnnelik, kui issi iga õhtu koju jõuab. Juba lause: issi tuleb varsti koju! paneb ta naeratama. Ja kui ta siis jõuabki, on õhtu täis naeru ja rõõmukilkeid. Seega, minu õnn on minu pere, mitte materjaalsed väärtused.