Praegu just mõtlesin taas sellele, kuidas ühel hetkel saab minu pisikesest titast juba lasteaialaps, siis koolilaps ja siis ühel hetkel lahkub ta kodust. Sinna on veel aastaid aastaid aega. Aga juba praegu sellele mõeldes tõmbus süda sees kuidagi valulikuks. Viimasel ajal olen ma muutunud kuidagi eriti hellitavaks. Enamuse päevast on ta mul süles või vedeleme mõlemad voodi peal või põrandal. Ei napsa ma tema ärkvel oleku ajast aega koduste toimetuste jaokski. Eile õhtul kui ei tahtnud magama jääda, siis võtsin lihtsalt sülle, vaatasin telekat ja paitasin pead, kuni uinus. Ja siis ka ei kiirustanud teda ära panema. Hommikuti ärgates vaatame me üksteist ja naerame koos kõva kõva häälega. Kallistame ja musitame. Tema paitab ja katsub minu nägu, mina musitan tema põskesid. Ja kui ta oma suurte ümmarguste taevakarva silmadega otsa vaatab, siis aeg nagu peatuks ja muu maailm kaoks. Sest see pilk on nii siiras, nii sügav ja hinge kinni võttev. Täna hommikul näiteks oli ta end minu magamise aeg mul kõrval kõhuli keeranud, kuidagi teki otsa end upitanud ja kui mina siis ärkasin ja silmad avasin, vaatas üks pisike poiss mulle otsa, näol lai pannkoogi naeratus. Kõige pealt ma ehmatasin. Ma ei tea kui kaua ta mind niimoodi vaadanud oli. Korraks võttis sees õõnsaks isegi. Kui ikka keegi sind niimoodi enese teadmata jälgib :P Aga siis hakkasime koos naerma. Ilmselt alateadvuses ja südames ma tunnen, et aeg kaob liigkiirelt ja ühel hetkel on ta juba nii suur, et ei taha hellitusi ja kallistusi. Ja praegu üritan ma anda endast kõik, et ta teaks ja tunneks, kui palju ta ema teda armastab. Kui saaks vaid aja peatada. Loomulikult on tõeliselt tore näha teda iga päevaga kasvamas, arenemas, avastamas uusi asju. Aga see kõik läheb liiga ruttu. Ta võiks veel vähemalt aasta selline olla, nagu ta on. Vahel ma vaatan teda ja ei suuda enam meenutada, milline ta päris alguses oli. Kui väike või kui suur. Millised olid meie esimesed päevad kodus, esimesed ööd... Kõik on just nagu udu sees.
Aga eks aeg läheb ikka täpselt nii kiiresti nagu ta läheb. Lihtsalt enesele tundub vahel liiga rutakana. Aga ometi jääb ta ikka sama ilusaks, sama armsaks, toredaks, tegusaks ja asjalikuks, nagu ta praegu on. Ja minu jaoks, meie jaoks, jääb ta alati meie pisikeseks poisiks. Ja mitte miski ei võta seda rõõmu ära. Seda õnne, mis laps võib tuua, ei osanud ma enne ettegi kujutada. Siiani on see lihtsalt kirjeldamatu tunne. Iga hetk, iga pilk, iga naeratus, iga nutt... See kõik muudab elu elamisväärseks. Ja kõige erilisem kogu selle asja juures on see, et ta on MINU poeg, päris minu oma...