Tunnistan ausalt, et praegu on taas selline hetk, kus ma väga enam ei jaksa. Kindlasti annab oma osa siin kevadväsimus, aga kõige suurem väsimuse tekitaja on üks pisike peagi 5.kuuseks saav noormees, kelle arvates on täiesti normaalne ärgata kl 4 paiku hommikul. Ei, ta ei ärka selleks, et süüa. Ta ärkab selleks, et üleval olla. Rääkida, voodis ringi püherdada ja kui see kellegi tähelepanu ei ärata, siis tuleb jorisema hakata. Nii ongi igahommikuseks rutiiniks saanud see, et peale kl.4 maandub noormees meie voodis. Sest ma tõesti ei jaksa iga minuti järel tõusta ja talle lutti suhu pista, mille ta oma pisikeste näpukestega ära võtab. Juttu ja jorinat jätkub ka muidugi meie juures üsna pikaks ajaks. Kuskil 5 paiku uinub taas ning ärkab 6-7 ajal täielikult. Iseenesest oleks ööd ideaalsed, kuna ta enam öösiti süüa ei soovi. Ärkaks ta vaid paar tunnikest hiljem. Ma polnud isegi siis nii väsinud, kui ta öösiti 2.korda sõi. Nüüdseks on ta umbes tunnike maganud ja juba ma kuulen magamistoas sügavaid ohkeid, mis tähendab, et ollakse ärkvel.
Kui ma varem veetsin enamuse päevast magamistoas, ka siis kui Kris magas, siis nüüdseks olen ma kolinud ümber elutuppa. Ka õhtud mööduvad nüüd siin. Kutt jääb õhtuti oma voodis ise magama, muidugi väikese nutuga, aga siiski ise. Ja meie veedame oma aega teises toas. Nii magab ta palju paremini.
Aga nii palju siis minu oma ajast. Juba tehakse häält.