Natukene nagu uus algus!

Oleme nüüdseks siin korteris elanud natukene üle 2a. Ühelt poolt tundub, et ega me kuhugi väga oma remondiga jõudnud pole, teiselt poolt vaadates, siis väikese lapse kõrvalt (ja mitte sugugi "söön, magan, mängin vaikselt" lapse kõrvalt, vaid hoopis keerulisema iseloomuga) oleme me tegelikult jõudnud ikka päris palju. Esimene aasta võiks öelda, et läks torude vahetuse peale... :D Täiesti tõsiselt. Iga kord, kui alumine naabrimutt uksele koputas, läks järgmine jupp toru vahetusse. Muidugi enamuse vahetasime me ikka kohe kolides ära, aga üks osa jäi vahetamata, kuna tundusid täitsa korralikud. Tapeedid said tubades vahetatud, köök ja koridor värvitud. Elutuba ja magamistuba soojustatud. Elutoa põrand tehtud. Köögi ja koridori põrand oli ka ühel hetkel täitsa kenaks tehtud, aga nüüdseks on teod ja plaanid nii kaugele jõudnud, et koridoris on juba maas pvc kate ja köök ootab oma järge. Korteril on meil nüüdseks ka ees uus välisuks. Magamistubade aknad on tellitud. Köök on hetkel meie suurim projekt. Nimelt tahame olla nii tublid ja ägedad, et üritame köögimööbli ise teha. Ja mitte poest ostetud materjalidest, vaid pooldame taaskasutust ja vanast riidekapist peaks saama uued köögikapid. Vaimusilmas tundub see ikka sigaäge plaan jne, aga ma hetkel veel samasugust lõpptulemust ei looda, elame-näeme. Mul on tegelikult hirmus kahju, et me ei teinud sellest korterist pilti, milline ta oli siis, kui me alles alustasime korrastamisega. Ausalt öeldes vahel, kui ma mõtlen sellele hetkele, kui ma esimest korda siia tulin, siis ise ka imestan, et nagu tegelikult ka me suutsimegi sellest korterist teha täiesti elamisväärse kodu? Ei, ei, ega ta nüüd nii kehvas seisus ka polnud, aga need asjad siin sees, hunnikutes vana mööblit, riideid, igasugu muud kraami, need erksinised seinad köögis ja koridoris, see tolm ja ämblikuvõrgud, need kooruva värviga põrandad, vanad narmendavad kardinad ja lahtine tapeet. Külm, rõske... Aga samas, kui ma siia esimest korda sisse astusin, vaatasin ma seda korterit kohe sellise pilguga, et miks mitte? Lugesin toad üle, hindasin silmaga köögi mõõtmeid, leidsin, et täiesti võimalik on, et ühel hetkel on see meie kodu. Ja ega palju aega ei läinudki mööda, kui juba oma kodinatega sisse astusime. Minule endale jääb see n.ö vana korteri pilt silme ette alatiseks, aga nii kahju on, et me ei saa kunagi oma lastele näidata pilte, milline oli meie kodu enne nende sündi ja millise tööga oleme me hakkama saanud selleks hetkeks, kui nemad juba suured on. Ja meie eesmärk ongi teha kõike ise, jah küll pisukese kõrvalabiga oma pereliikmete poolt, aga siiski ise. Ei, me pole kumbki kunagi selliseid remonditöid teinud, mina olen kõrvalt üht teist näinud ja pisut kaasa aidanud, aga seda on vähe. Oma peaga, teiste nõuannetega me vaikselt siin nokitseme. Jah, ilmselt kui kutsuda väljastpoolt mõni proff meie töid üle vaatama, naerdaks meile näkku, et mida te enda arust teinud olete? Aga meile sobib, meile meeldib ja me oleme oma kätega teinud. Ja jätkame samas vaimus. Üritan ka mingi hetk otsida üles mõned pildid, mis ma olen siiski teinud, et meenutada, mis oli ja mis on. Ja tasapisi kirja panna meie saavutusi ja takistusi. Tulevikus on ju hea võtta ja lugeda, millega me hakkama oleme saanud :)