See kurikuulus "kohutav kahene."

Jah, Krisile on ka see periood kohale jõudnud juba mõnda aega.
Ilmselt küll mitte nii hullult, kui erinevates raamatutes ja artiklites kirjutatakse ja paljud emad räägivad, aga meile piisab sellestki, mis on. Kui veel hullem oleks, siis ma ei tea kaua läheks, kui ma metsa poole jooksu paneks.

Põhiline sõnavara on Krisil "mkm!" ja "Kissi ei taha!" See: ei taha, käib ka tihti teiste kohta. Näiteks issi ei taha Kissit opa või emme ei taha Kissit kaissu jne. Tegelikult me ikka tahame küll, aga tema ajab oma joru, kui see jorutuur peale tuleb. Lisaks on ta hakanud vaikselt pahandusi tegema. Näiteks ükspäev oli käärid kätte saanud ja lõikas nendega köögilaua vakstut... Ja kui ta siis vahele jäi, jooksis ruttu tuppa, peitis pea teki sisse ja nuttis vaikselt. :( Ta sai aru, et tegi midagi, mida ei tohiks. Kuigi ma üldse ei teinud kurja häält, ega pahandanud. Eile jäi mulle vahele, kui oli kõik oma jalanõud diivanile tassinud, oi kui kiiresti käisid liigutused, et tagasi koridori tuua need. :D Ilma, et ma midagi ütlema oleks pidanud. Selliseid väikseid pättusi on ikka iga päev, aga ta teab kuidagi väga hästi, et neid tegelikult ei tohi teha ja ruttu ruttu üritab korda saada asja ja siis on natuke aega hästi vaikselt. :) Ja kui muidu oli ta avalikes kohtades ikka päris viks ja viisakas laps, ainult siis, kui väsinud oli, võis näiteks poes natuke kõvemat häält teha. Aga nüüd leiab ta ükskõik, mis põhjuse, mille pärast endast õue minna ja torisema hakata. Ja kui väga närvi läheb, karjub ikka kohe kõvasti kõvasti: "Mkmmm!" Aga ega me järgi ka ei anna, räägime rahulikult, milles probleem ja leiame kompromisse, kui midagi ei aita, siis on ära minek ka. Ausalt öeldes ma polegi kunagi vaadanud, et mis näoga siis teised inimesed meie ümber on ja meid vaatavad. Ikka ju räägitakse, et oi teate, siuksed viha täis pilgud käisid poes meie poole, et piss tuli püksi. Mina keskendud nendel hetkedel aga hoopis oma lapsele, mitte ei vahi, mis teised võõrad mu ümber teevad või kas neid on üldse. On muidugi juhuseid olnud, kus mõni müüja või tädike midagi meile või Krisile midagi ütleb, aga alati on see olnud toetav ja heasüdamlik. Võibolla on asi selles ka, et enamasti käime me väiksemates poodides, kus inimesed on hoopis teistsugused, kui suurtes keskustes. Tegelikult ka on. Ausalt.
Näiteks!
Ükskord Puhja Konsumis. Oli vist reede õhtu, inimesed kõik töölt tulnud, poodi minek. Seal on kaks kassat. Üks aga ei töötanud. Järjekord oli poole poeni, kui mitte rohkem. Inimesed seisid rahulikult, ajasid juttu, viskasid omavahel nalja, ka täiesti võõrastega muide, vahepeal jooksid veel lettide vahele, kui meenus, et miskit oleks veel vaja, ja seisid jälle rahulikult edasi. Kellelgi polnud kuhugi kiiret, keegi polnud vihast punane, keegi ei sõimanud või podisenud omaette koledaid sõnu. Inimlik suhtumine. Ikka ju juhtub. Vähemalt üks kassa ju töötas, seega ikka said oma ostud tehtud.
Aga mis oleks olnud suures poes? Järjekorras viis inimest, juba nügivad kärude ja korvidega selga, pidev podisemine, et mida ta uimab seal? Miks see kassa kinni on? Mis toimub? Kui kiiremini ei suuda end liigutada, mine minema siit töölt. Jne jne. Ma ei ütle muidugi, et see alati nii on, aga vähemalt 90% kordadest, kui mina veel linnas elasin ja suures poes käisin, kuulsin ma sellist asja. Ja hoitku jumal, kui teenindaja peaks mingil põhjusel kassast hetkeks lahkuma, näiteks hinda kontrollima minema vms.

Väikeses kohas on ikka mõnus elada küll. :)
Suures kohas raamatukokku minnes, ei küsi näiteks raamatukoguhoidja su käest: "Sa ka lavkasse lähed? Tead, seal on nii head saiakesed! Ma ikka iga kord võtan." Või ei tule naabritädi ja ei too su lapsele banaani või õuna. Või ei saa sa lapsega kodu juurest jalutada lehmi vaatama.

Tegelikult mul on tunne, et alles nüüd hakkan ma selle eluga siin tõeliselt harjuma. Ma kohanengi uue keskkonnaga tavaliselt üsna kaua. Siin saab meil augustis juba elatud 3.a.
Nüüd tean ma juba külaelanike nimesid hästi, räägin juttu, käin raamatukogus jne. Ei põe, kui õue minnes on maja ees inimesi näiteks. :D Jah, ma olengi natuke veider. Aga ma olen alati võõraid inimesi peljanud. Ja siinne keskkond on ka midagi muud, millega mina harjunud olen. Ma pole kunagi elanud sellises külas, teise keelega keskkonnas, niimoodi, et igale vastutulevale ütled tere jne. Aga tundub, et nüüdseks on see küla küll juba mulle koduks täitsa muutunud. :)

Ja lõpetuseks üks vahva seik eilsest õhtust.
Läksime Krisiga magama. Tema juba peaaegu magaski, kui järsku keeras minu poole: " Emme, emme, piiiss!" Ja tõstis kaks näppu püsti. :D Keeras siis uuesti selja ja jäi magama....
(See piis on loomulikult issi õpetatud, nagu ka käega viibates "Jou mees!" ütlemine. :P