Ongi möödas jõulud! Seekord siis kohe päris teistmoodi ja üsna raskelt. Eks pereelu elades tuleb arvestada, et kõik ei lähe päris nii nagu plaanitud on.
Algasid meie jõuluüritused juba 17.detsembril, mil oli Andrei firmapidu. Sai tantsu, nalja, süüa-juua. Natuke kaklust, natuke tsirkust :P Mis teha,kui mõni, üsna soliitses vanuses, härrasmees ei oska piiri pidada. Sellest saavad alguse tülid, ja nii võib isegi välibasseinis jääkülmas vees lõpetada ;) Meil aga iseenesest oli päris tore. Mõnus on ikka vahelduseks käia kuskil lihtsalt n.ö mehe ja naisena, mitte ema ja isana. Enne kl 23-e olime kodus tagasi oma pisikese pambu juures. Täpselt piisav aeg.
Järgmiseks sai Kris jõuluvanalt kutse tulla lasteaeda peole. Kuna aga meil oli samal kellaajal Krisiga Tartus neuroloogi aeg, leppisime lasteaiaga kokku,et tuleme õhtul rühmapeole. Neuroloogi juures läks hästi. Areng on väga hea, hoiab pead ka täpselt nii nagu vaja, ainult põlved olla tiba pinges, aga seegi pole miskit hullu, ta veel väike. Emme peab lihtsalt massaaži ja võimlemist tegema kodus.
Aga 21.detsembri õhtul läksime siis peole. Kris ärkas täpselt peo alguseks ülesse ja pidas nii vapralt põhim. kogu peo issi süles vastu. Vahepeal veidi tüdines ja tegi häält,aga hetkeks. Enamuse ajast vaatas suurte silmadega ja naeratas. Lõpuks saabus ka jõuluvana ja Krissu sai oma esimese paki :) Siis vist mõtles, et ah aitab küll, laulu-tantsu nähtud küll, pakk ka käes, nüüd tahaks koju, ja hakkas jorrama :P Siis ruttu riided selga ja minekut.
Järgmine õhtu jätsime poisi natukeseks Andrei ema hoolde ja läksime taas Tartusse. Seekord siis käisin mina arsti juures, kontrollis. Kõik oli hästi ja aasta pärast võib juba järgmist planeerima hakata :D Aga ilmselt siiski sünniks ka tema keisri abil.
Käisime tegime viimased jõuluostud karahulikult ära ja siis kasutasime juhust, et oleme kahekesi, ning läksime Elvasse ja istusime veidi pubis :) Sain oma selle talve esimese hõõgveini ka kätte.
23.detsember oli aga tegude rohke koduses miljöös. Mul oli vaja šnitsliks teha 4kg liha, pluss veel õhtuks endale väike jõululaud katta. Kuniks Andrei tööl oli, lõikusin liha ära, kui töölt tuli, kupatasin ta koos poisiga õue. Sain ise rahulikult praadimist alustada. Kõigest kaks tundi, ja valmis nad olidki :D Tegelikult oligi see ainus päev, mil ma natukene näpuotsaga sain tunda seda jõulutunnet. Hommikul ärgates oli suureks üllatuseks maa valge, ja sadas tasapisi juurdegi. Ja kui ma õhtupoolikul köögis toimetasin, siis oli kuidagi eriline ja mõnus tunne hetkeks. Õhtul, peale pidulikku söömaaega jõululaulude saatel, tegime lahti kuuse alla pistetud kingipakid. :) Peale seda aga tegime väikse jalutuskäigu inimtühja küla peal.
Järgmisel hommikul pidime varakult startima,et normaalseks ajaks maale jõuda. Mul oli tükk tegu, et Andrei maast lahti saada. Küll ta üritas venitada,et saaks natukenegi veel pikutada :P Kuniks tema voodist välja sai, oli mul juba asjad kokku pakitud ja lapski riidesse pandud. Ruttu ruttu asjad autosse ja minekut. Nii kiire oli viimases lõpus, et järgmine päev koju naastes avastasin külmkapi eest piimapudeli :D Polnud aega kappi tagasi panna.
Aga sõit maale läks meil üsna aeglaselt esialgu, kuna tee Elvani oli täiesti kiilasjääga kaetud. Elvast edasi tuli õnneks juba puhas tee. Seda, mis kell me kohal olime, ma ei mäletagi. Igatahes käis maal juba usin ettevalmistamine. Kõik kokkasid ja küpsetasid. Lapsed nosisid "salaja" tainast ja sõid toosist suhkrut. Elu kees. Kris magas terve sõidu maha ja magas veel saabudeski üsna pikalt. Mingi hetkeni oli päris rõõmus ja rahulik, aga kui me saunast tagasi tulime, oli juba kisa lahti. Ja nii jätkus see hiliste õhtutundideni. Seega, põhimõtteliselt erilist jõulu me see aasta ei saanudki pidada. Kordamööda käisime tagatoas kussutamas, kuniks saabus jõuluvana ja nutt läks eriti kõvaks. Siis võtsin pambu kaenlasse ja jooksin teisele korrusele. Teised lapsed ei saanud ju korralikult laulda ega luuletusi lugeda. Krisi pakid lunastasid vanavanemad välja. Aga tõeliselt kahju, et ei saanud isegi mitte ühtegi pilti jõuluvanaga. See oli esimene aasta kogu minu elu jooksul, mil ma polnud kohal,kui jõuluvana külas oli... Vilksamisi kuulsin ja nägin pakkide jagamist, kuid täit naudingut ma ei saanud. Lõpuks jäi poiss enne kl 23. magama ja magas väga ilusasti,nii nagu öösiti ikka. Järgmine päev oli nii rahulik ja rõõmus, magas, sõi,naeratas. Terve sõidu tagasi kojugi magas. Aga koju jõudes hakkas trall jälle pihta. Siis tegingi avastuse hammaste tuleku näol. Päris lõikuma nad ilmselt veel ei hakka, aga väga hästi on tunda küll. Igemed punetasid ja sügelesid. Kõik mis suhu mahtus, seda näriti. Ka süüa väga ei tahetud, vaid näriti lutipudeli lutti pigem. Lõpuks aitas valuvaigisti hädast välja. Samal ööl aga jäi Andrei haigeks. Kõhugrippi. Järgmine päev tõusis ka palavik. Ja järgmisel päeval tekkis Krisil tugev nohu ja kerge köha. Mina ainsana olin terve. Ja nii ma siis jooksingi kahe vahet. Keetsin teed, andsin tablette, pumpasin tatti, määrisin salve, tassisin puid, kütsin elamist, tegin süüa jne jne. LÄbi võttis küll korralikult... Tänaseks on õnneks asi nii kaugel, et Andrei sai tagasi tööle minna ja poisil on nohu-köha paremaks läinud. Ahjaa, lisaks muidugi tänu sellele tormile läks ka meil vool vahepeal ära, õnneks mitte kauaks. Vast 3-4h oli ära.
Igatahes väga meeldejäävad jõulud olid. Lohutasin end sellega, et ehk järmised on paremad. On lapski siis suurem juba. Ja see on paratamatus. Lastega ei tea sa kunagi ette, millal midagi juhtuda võib. Ja pereemana pead sa valmis olema 24/7 oma pere eest hoolt kandma, olgu see siis luriseva ninaga laps või kõhuvaluga mees. Vahel on raske, aga ometi ei loobuks ma oma praegusest elust ja perest mitte mingi hinna eest. Sest nemad on ju päris minu omad ja mina nende oma. Ja koos oleme me kõige õnnelikumad :)
Nüüd aga ootame homset vana-aasta õhtut. Ees ootab taas väikestviisi vaaritamine. Seekord õnneks vaid kahele inimesele (kutt meil ju salatit ja liha veel ei söö:P)
No comments:
Post a Comment