Aasta 2012 saabus meie perre rahulikult. Päeval vaaritasime suurema koguse sööki, et ikka kauemaks jätkuks. Õhtul sättisime kõik teleka ette vana-aasta õhtu progammi vaatama. Kris magas suurema osa õhtust oma lamamistoolis maha. Kuna last ma ilutulestiku ajaks välja ei julgenud viia, ja ilma temata kaugele ka mitte minna, siis võtsime uue aasta maja ees vastu. Ilutulestikku tuli igast kandist, päris kena oli. Saatsin siis Andrei küla peale uut aastat soovima ja ise tormasin tuppa, kuna otse akna taga lasti ka mõned päris head mürtsud. Tuppa jõudes aga magas kutt ikka samas asendis,kui toast lahkudes. Ei huvitanud teda need raketi paugud. Kass oli küll akna peal,silmad punnis peas ja vaatas tulesära. Hirmu ei paistnud tundvat, oli lihtsalt väga põnevil :) Kuna Kris magas, läksin veel hetkeks koridori ja vaatasin viimaseid rakette aknast. Voodisse kobisime ehk kuskil kl 2 paiku, vaatasime veel vaikselt Venemaal toimuvat kontserti ja oligi läbi see päev. Need pühad läksid üldse kuidagi hoopis teistmoodi kui ma ette olin kujutanud. Jõulud läksid üsna rappa ja noh vana-aasta õhtu oli nagu ta oli. Ehk uued tulevad paremad :)
Aga milline oli aasta 2011 minu jaoks? Olen päris kindel, et see oli üks erilisemaid ja paremaid aastaid minu elus. Ja selleks ta ka jääb. Aasta alguses lasin end oma hirmudest ja kahtlustest vabaks ja lubasin enda kõrvale imelise inimese, keda ma tundsin ja keda nägin aasta otsa pea iga päev, aga ometi alles 2010a. lõpus juhtus see,mis oleks võinud juba ammu juhtuda. Märkamatult oli sellel inimese ühel hetkel juba mu korteri võti, järgmisel hetkel juba mõningad asjad sinna tekkinud, kolmandal hetkel oli temast saanud minu elukaaslane:D Ja kuna kõik tundus(ja oligi) nii õige ja hea. Siis leidsime,et võtame plaani ühise perekonna loomise. See plaan aga töötas oodatust kiiremini ja veebruari alguses saime teada,et perekond on tulekul :) Vaikselt hakkas mõte liikuma päris oma kodu poole. Koht oli ju reaalselt olemas, vaja vaid veidi sättida. Suve hakul hakkas siis pihta. Ja 1.augustiks olime me oma kodus. Päris oma. 26.augusti öösel Võrtsjärve rahuliku loksumise, Viljandi maantee silla tulede ja "Over the rainbow" saatel,libistati mulle sõrme kaheksa helesinise kivikesega sõrmus ja paluti ametlikult naiseks :) 11.oktoobril sündis meie ühine imeilus poeg ning meist sai ametlikult perekond. ja 5.detsembril sai aasta sellest,mil Andrei esimest korda mulle külla tuli ja meie ilus lugu alguse sai.
Kas pole mitte võrratu aasta?
No comments:
Post a Comment