Külauudiseid. Eile sain teada, et meie n.ö kuulsuste perekond (Kodutunde saatest), saab taas perelisa. Eelnevalt on olemas 8. last... Esialgu võttis see lihtsalt sõnatuks, seejärel aga tekitas väga halbu emotsioone. Just vahetult enne seda olime nende maja juurest mööda jalutanud ja näinud, kuidas väike poiss istub paljal maapinnal (märtsi kuus!), mängib mingi liivakübeme ja põhukõrtega, paljakäsi. Väike tüdruk kraabib maja küljest krohvi, endal hõlmad laiali. Vanem õde karjub ukse vahelt, et multikad hakkavad ega vaata hetkekski kus lapsed tegelikult on või mida teevad. Ema ei käi kunagi lapsi vaatamas väljas, ega nendega jalutamas või mängimas. Isa ammugi mitte. Jõlguvad keset teed, näod ja riided mustad. Maja ees on lõhutud mänguasjad, rattad vedelevad aasta ringselt. Mingi hetk võis näha kuidas lapsed loobivad digiboxi vastu maad, hüppavad selle peal ja lõpuks jätavad nädalateks maja ette vedelema. Suvel oli seal ikka paras prügimägi. Ja seda kõike võin ma vaadata oma köögi aknast... Kõige vanem poeg on hullupaberitega. Peale seda, kui oli külas aknaid sisse peksnud jne, toimetas vald ta Rannu sotsiaalkorterisse, mingi aeg pisteti raviasutusse. Nüüd on ta sealt vabanenud ja käib jälle ema juures raha mangumas, räuskamas ja ähvardamas. Ma ei tea kas lapsed koolis käivad, pole aru saanud. Vanim tütar ilmselt istub lihtsalt kodus, kuna tööle ju sellist ei võeta kuhugi. Üks käib vist internaatkoolis, ülejäänutest pole aimugi. Lasteaias ei käi nad kohe kindlasti. Ma ei kujuta ette, mis inimesed neist kasvavad. Kui neile pole õpetatud kõige elementaarsemaid asjugi, nagu näiteks viisakus, oma asjade hoidmine, inimeste hoidmine. See sõnavara mis nende suust tuleb, ajab iiveldama ja kui ikka üksteisele jalaga näkku lüüakse ja sülitatakse, siis on asi normaalsusest kaugel. Aga mis kasvatust seal saabki olla, kui ainus viis tundub lasea rääkimisel olevat karjumine. Suvel, kui lapsed vaid õues elasidki, käis ema ukse peal lihtsalt neid sõimamas: Kurat, lõpetage ära, olge vait jne. Kui nad ei ole näinud mitte mingit muud elu, kui neil pole aimugi, et saab ka teistmoodi elada, siis kuidas neist saavadki kasvada täisväärtuslikud inimesed. Jah, kui lastel endal on oidu saada paremaks, kui nende vanemad. Aga väga raske, kui mitte võimatu, on sellest välja rabeleda, kui sul pole toetust, kui sa pole näinud paremat elu, kui sul pole võimalustki midagi saavutada. Ilmselgelt jäävadki need lapsed, kes ühel hetkel suuremaks saavad, siia külavahele ringi käima, kui pääseks ükski siit välja, oleks seegi saavutus. Ja saate siis aru, sellisesse perekonda tuleb veel üks laps, sedakorda üheksas. Ma küll ei poolda aborti, kuid sellistel juhtudel ei tohiks minu meelest olla isegi muud valikut. Kui sa vaevu suudad toita ja kaltsudega katta oma praegused lapsed, siis mille kuradi pärast sa sünnitad siia ilma veel ühe lapse virelema, lapse kelle saatus on põhimõtteliselt otsustatud juba enne tema sündi. Kus on normaalsuse piirid?? Kus on nende inimeste mõtlemine? On neil üldse seda? Äkki peaks nemadki koos pojaga raviasutusse minema? Eesti riik võiks midagi ette võtta selliste perekondadega. Kui peres on näiteks juba 5.last ja on näha, et see perekond ei saagi saama normaalselt elatud ja ei suuda võimaldada oma lastele korralikku kasvatust ja hoolt, siis võiks olla riigil õigus see n.ö pereema lihtsalt ära steriliseerida. Mehe vasektoomia poleks siin abiks, kuna ega meres on teisigi kalu naise jaoks ju... Ma tean, et Rannu vallavalitsus on kursis, mis moodi see pere elab, aga kas ikka päris piisavalt kursis? Jah, nad saavad süüa, jah neil on katus pea kohal. Aga vaid söök ja varjualune ei tee lastest korralikke inimesi. Sama hästi võiks ju lapse panna kuuti elama, söögikauss kõrval. On ju ka katus ja söök. Peaks ka ära elama. Lapsi on vaja suunata, õpetada, näidata mida tähendab hoolivus, armastus, puhtus, viisakus. Kui muidu oli mul nendest lastest lihtsalt kahju, siis nüüdseks ma juba kardan neid. Just seetõttu, et ühel hetkel on minu poiss nii suur, et hakkab endale mängukaaslasi otsima. Ja minu suurim hirm on, et need mängukaaslased leitakse siit samast kodu kõrvalt. Ja ma ei taha olla see paha ema, kes keelab oma lapsele sõpru. Aga kui nii peaks minema, siis neid tuleb lihtsalt keelata. Ma pole valmis selleks, et minu laps läviks teiste lastega, kes ropendavad, rääkimise asemel karjuvad/hauguvad/mjäuguvad, peksavad üksteist, ei kuula vanemaid inimesi jne jne jne. Kokkuvõtteks on see perekond siinse küla üks suur valupunkt. Ja mitte vaid küla, aga ka valla ja tegelikult kogu riigi. Sest selliseid perekondi on veel ja veel, aga ette ei võeta midagi. Ma kohe tahaks näha selliste inimeste pähe, mis seal toimub. Kas üldse toimub midagi??