Aeg on mööda läinud. No ei tule meelde siia midagi kirjutada ja kui tuleb, pole jällegi aega.
Aga ega meie elus polegi midagi müstilist, põnevat ja erakordset juhtunud. Ikka vanaviisi rahulikus elurütmis.
Kris on tohutult arenenud. Pole enam ilmselt kaugel aeg, mil tehakse esimesed sammud. 24.mail ajas end esmakordselt juba toe najal püsti ja ei läinud kaua, kui tegi juba esimesi külgsamme. Käputamine oli tal juba varem selge. Ega enam ei saa hetkegi omaette teda jätta, kohe turnib kuskil või rändab kuhugi nii, et peab pärast tükk aega last taga otsima. Õnneks on ta juba saanud piisavalt hea tasakaalu, et nii kergelt ümber ei kuku. Enne sai ikka päevas paar matsu ära. Ja nüüdseks on ta umbes 2 nädalat oma voodis maganud. Esimesed ööd olid päris head, nüüd on söötmisi ja nutmisi jälle rohkem tulnud. Hommikul ärkab ikka 6 ajal, vahel isegi varem. Siis tuleb meie juurde. Seal me siis lebotame, tema turnib ringi, mina vahin hommikusi multikaid. Kui Andrei ärkab, jääme meie uuesti magama. Hea asi on see, et viimane nädal olen ma ta peale esimest und, mis kestab vaid tunnike, umbes poole tunni pärast uuesti magama saanud ja magame 12-ni välja. See kompenseerib natukenegi minu magamata öid. Üldiselt on ikka kohutav väsimus peale tulnud. Hetkel nii hull polegi, aga mõni päev tagasi ma ainult haigutasin ja nii kui Andrei koju jõudis, keerasin magama. Tunnikeseks, nagu ma ise alati lubasin, aga sellest tunnist sai tavaliselt 2-3h :p Selline väsimus oli viimati vist päris alguses. Hiline kevadväsimus? Lisaks olen ma hankinud kuskilt mingi närvipõletiku, mis pole üldse tore.

Aga positiivseid uudiseid. Ma olen oma kaalu langema saanud taas :) Ja lisaks on mul tekkimas päris kenad kõhulihased. Ja sellist pekimäge enam ees pole, nagu enne. Võiks öelda, et isegi paremas vormis, kui enne rasedust. Minu karmi pilgu all teeb Andrei ka nüüd õhtuti kõhulihaseid, et ikka augustiks olla paremas vormis ;)