Ma koguaeg mõtlen, et nüüd! Vot nüüd hakkan tihedamalt siia kirjutama. See "nüüd" on võtnud aega 4kuud, aga ikka ei midagi.
Oleks siis, et poleks mitte midagi kirjutada, aga on ju. Elus on toimunud vähemalt kaks väga väga väga tähtsat sündmust. Esiteks ma pole enam preili Kasela, vaid proua Makarevits! See juhtus 18.augustil kl 14:00 Jõgeva Maavalitsuses, mil me vandusime teineteisele armastust ja truudust, libistasime sõrme sõrmused ja andsime oma allkirjad. Peale seda toimus minu lapsepõlve kodus tagasihoidlik, aga samas väga võimas pidu. Unustamatu päev, mille detailidest ma ei hakkagi kirjutama, kuna selle kirjeldamiseks pole lihtsalt sõnu. :)

Ja teine väga väga väga tähtis sündmus leidis aset 11.oktoobril, mil meie poeg sai 1aastaseks! Oli kaks pidu, külalised, tordid, kingitused. Ja terve selle aja ma meenutasin seda päeva, mil ta sündis ja seda möödunud aastat.
Miks ma pole tegelikult väga kirjutanud Krisi kasvamisest ja meie ühistest hetkedest ja tema sünnist... Ma lihtsalt pole osanud. Nüüd alles olen ma mõistnud, milline see aasta tegelikult oli. Milline olin mina.

Kui ma meenutan tema sündi, siis hakkab mul endiselt pisut valus. Mitte seetõttu, et mul oligi siis kohutavalt valus, vaid seetõttu, et ma ei mäletagi seda päeva. Tähendab, ma mäletan. Mäletan väga hästi, väga selgelt. Selgemalt kui ühtki teist päeva oma elus. Ma mäletan igat sündmust, mäletan seda ööd, mäletan hommikut, mäletan haiglasse sõitu, isegi seda, mida ma esimesena arstile ütlesin. Ma mäletan detailselt ilma. Mäletan, kuidas ma valutasin, mis asendis, kus kohas. Mitu korda lasin arsti kutsuda, mida ma Andreile rääkisin, kuidas ma nutsin. Mäletan ka seda kui Kris minu juurde toodi, mida me rääkisime jne jne jne. Aga mida ma ei mäleta, on tunded... Mitte ainsamatki tunnet pole meeles. Ja see teebki haiget. Eriti teeb haiget see, et vahel ma mõtlen, kas ma üldse tundsin midagi? Kas ma näitasin välja, kui õnnelik ma olen, et meil on poeg, terve ja ilus. Mitte ühtki tunnet ei tule meelde. Kogu see päev on minu jaoks nagu film. Film kellestki teisest. Ma olen näinud tema tegemisi, tema valu ja piinu, tema kohtumist oma lapsega, aga ma ei tea täpselt, mida ta neil hetkedel tundis.
Ja alles nüüd ma olen mõistnud, kui tugev depressioon mul tegelikult oli. Ja kui palju see mõjutas järgnevat aastat. Õnneks ei juhtunud seda, et ma poleks oma lapse vastu midagi tundnud ja teda eemale tõrjunud. Ei. Armastasin ma teda juba enne sündi, armastasin veel rohkem peale sündi. Ja andsin endast parima, et olla tema jaoks alati olemas. Samal ajal aga surusin alla iseennast ja oma tundeid. Ja ei nautinud tegelikult nii palju Krisi kasvamist, kui oleksin tahtnud ja võinud. Ma lihtsalt ei osanud. Olin nii kapseldunud endasse, et ei märganud eriti pilte ja videosidki teha, mida ma kahetsen praegu tohutult. Aga mingil hetkel toimus muutus. Minuni vist jõudis valus tõde, et isegi kui mina pole veel valmis oma last nii nautima nagu peaks, siis sellele vaatamata ta kasvab ja areneb ikka edasi. Ja kui ma lõpuks ärkasin, oli ta juba varsti aastaseks saamas. Ma sain küll aru, et tagantjärele ei saa ma aega tagasi keerata ja kõike teistmoodi teha, aga ma sain ka aru seda, et vähemalt nüüd saan ma edaspidi olla just selline ema, nagu ma oleksin võinud juba varem olla ja järjest rohkem rõõmu ma tundsin oma pojast ja tunnen praegu. Päevas sadu kallistusi ja musisid jagada, õues koos maailma avastada (tema küll enamasti magades), toas koos mürada ja teda õpetada, koos pikutada ja süüa jne jne. Ja peale seda toimus ka temas muutus. Krisist sai ühel hetkel järsku hoopis rõõmsameelsem ja iseseisvam laps. Ta võis ja võib pikalt pikalt omaette toimetada ja mängida, käies vaid korraks kallistamas ja vaatamas, mis mina teen.Enam ei ripu ta igal sammul mu küljes, ega nuta end lihtsalt mitte mingil arusaadaval põhjusel hingetuks. Muidugi tahab ta lähedust ikka. Ja seda on ta alati ka saanud. Aga nüüd on need hetked kuidagi palju erilisemad ja soojemad.
Mul on hea meel, et ma lõpuks, enne kui hilja, taipasin ise, milles probleem ja teadvustasin seda endale. Sünnitusjärgne depressioon on üks väga salakaval ja võimas asi. Tihti ei tunnistada endale selle olemasolu. Aetakse väsimuse, hormoonide jne kaela. Sama tegin mina. Ma teadsin mõni aeg peale sünnitust, et mul see on. Kinnitas ka naistearst seda. Aga ma arvasin, et küll see ajaga möödub ja ega sellepärast elu elamata jää. Jäi ikka küll. Ja väga oluline osa. Aga ma ei hakka selles süüdistama ennast. Nii nagu ma pikalt süüdistasin end sünnitusel juhtunus. Süüdistamine lükkaks mu tagasi musta auku, ja sinna pole mul enam asja. Nüüd on mul vaja olla olemas oma poja ja oma abikaasa jaoks sellisena nagu ma tegelikult olen.