Räägime köögist ka lõpuks

Pidin hakkama pool aastat tagasi kõvasti jälle blogima, aga ma kohe ei tea... Kunagi olin ikka jube kõva kirjaneitsi, muudkui kirjutasin igal pool ja igale poole, kuigi elutempo oli palju kiirem ja mahukam, kui praegu. Praegu võiks koguaeg trükkida, isegi uus mõnus läpakas on ju olemas. Ju ma olen lihtsalt rohkem paberile kirjutaja, kui trükkija.

Ühesõnaga, see selleks. Alustame jälle uue hooga. :P


Kui ma viimane kord alustasin remondijuttu, siis köögini ma ei jõudnudki. Või mis ei jõudnud... Praegu lugesin üle oma viimase postituse, siis polnud kööki remontima hakatudki. :D

Igatahes viisime siis Krisi maale vanaema-vanaisa juurde, kuna köögi remont haaras enda alla terve korteri. Nädal aega elasime nii, et elutuba oli nagu labürint. Üks kapp siin, teine seal, pliit keset tuba, potid-pannid, kausid-taldrikud ühes prügikotis, kuivained jne. teises kotis, vaip, mis jäi kogemata raske kapi alla otsapidi, oli kaetud maha pudenenud riisi ja tatraga. Ja veel hunnik kaste ja prügikotte liigitamatu sisuga.
Ma mäletan, kuidas iga kord, kui oli vaja kõige kaugemast nurgast mingit asja, jõudsin ma sellelt toomisretkelt tagasi mõne sinika või kriimustusega.

Ühel hetkel muutus magamistuba ka parajaks seapesaks, kuna suur vana riidekapp läks lahti lammutamisele ja taaskasutusele. Ehk siis vanast kapist said uued köögikapid.

Esimene remondipäev möödus lihtsalt asju köögist välja tirides, see oli remondijärgse koristamise järel kõige raskem etapp kogu protsessi juures. Edasi läks soojustamiseks. Selleks kulus vist kaks päeva.
Päris hirmus on ikka saada korralikult prusse ja kipsplaate sellisesse seina, mis ühest otsast on näiteks 5cm madalam või kõrgem. Ja muidugi teistpidi oli ka kõver, ehk siis, kuidas seda nüüd seletadagi, et nagu sissepoole kõver?? No ühesõnaga selline kuumaastik oli, et nuta või naera, abi pole kummastki.
Seega mõne koha pealt just kõige professionaalsem tulemus ei jäänud, aga meie moto remonti tehes ongi, et me teeme seda endale, mitte kellelegi teisele vaatamiseks ja meie oskuste (ehk siis oskuste puudumise) juures saame me isegi väga edukalt hakkama. Ise oleme väga rahul. :)

Igatahes mina hakkasin siis otsast vaikselt värvima ja pahteldama. Kruntvärvi ikka mitu head kihti ja pahtlit kulus ka palju. Lõpuks sai põhivärvi hakata peale kandma.
Siis oli küll täitsa hea tunne juba, et ohh, kõige hullem on ilmselt möödas. Siuh-sauh värv peale, mis need kapidki teha pole, siuh-sauh saagida ja kokku kruvida, värv peale ja olemas. "Tillikas!" võiks siinkohale endale öelda.

Kappide tegemine algas täieliku piinaga. Valamukappi tegime terve õhtu otsa. Lõpuks suure hädaga sai ta siis paika pandud ja hakkas kapiukse jama. Kord ei läinud kinni, siis jälle loksus, muudkui kruvid lõdvemaks, siis jälle tugevamini. Aga valmis saime.
Ülejäänud kappidega otsustas Andrei lihtsamat ja kindlamat teed minna. Võttis appi igast hädast välja aitavad prussid. Need läksid n.ö tugipostideks, uksed ette, riiulid sisse ja voilaa! kapp valmis. :p
Kappidele tööpindadeks tirisime maal lakast alla sealsest remondist alles jäänud parketi.
See idee tuli mul siis, kui lugesin, et millest üldse neid tööpindasid ka tehakse. Igalt poolt jooksis läbi laminaat ja laminaat. No aga laminaatparkett on ka ju laminaat! Olemas. :)
Ja pean ütlema, et olles neid pindasid nüüdseks pool aastat usinasti kasutanud, olen ma selle otsusega ikka jube rahul. Mitte üht kriimu pole peal, mis sest, et tihti otse seal peal lõikan, kõik plekid tulevad maha, kuskilt pole midagi lahti jne. Seega, kel on plaanis remonti teha köögis ja eelarve ei võimalda või lihtsalt ei taha mingeid spetsmaterjale kasutada, siis mina soovitan sama nippi kasutada. :)

Ah kõige lahedam oli viimase kahe kapi ustega. Selleks ajaks oli juba ka Kris kodus ja minu ema ka tuli meile appi koristama ja sättima. Selleks ajaks polnud veel aga kapid päris valmis. Andrei käis ju päeva aeg tööl ja nii palju, kui õhtul jõudis, nii palju tegi. Lõpuks said kapi karkassid valmis, aga kahte ust ees polnud.
Mina kõva mutt, võtsin kätte ja hakkasin ise neid siis tegema, aga saagimine ei tahtnud välja tulla, plaat liikus ära koguaeg ja ega seda jõudu ka nii palju polnud. Siis tuli ema appi. Mina ronisin põlvili plaadi peale, mis oli köögilaual ja ema siis saagis. Ühe uksega läks ikka jube kaua aega, et saada ta korralikult käima, küll ma lihvisin ja reguleerisin kruvisid jne. Aga valmis nad lõpuks said. Ja siis lõpuks ometi sai hakata asju kappidesse sättima. :)

Ega ükski asi meil köögi suures lihtsalt ei läinud, isegi uue lambi panek võttis üle tunni aja aega, mille käigus sai ka korgid välja löödud... :D Aga tegijatel ikka juhtub.
Ja kui see kõik siis valmis sai, ohh... Ma ei saanud nädal aega köögist eriti välja. Muudkui istusin ja imetlesin.

Tegelikult on seal veel mõndagi teha, näiteks liistud on ikka veel panemata ja ühte seina peaks riiulid tulema, mida IKKA VEEL ei ole. Lisaks tahab pliit värvimist ja ukseava tegemist. Ja juba olen ma avastanud, et ühte seina tahaks veel mingeid riiuleid või miskit.
Aga tol hetkel tulid jõulud juba peale ja siis läks igasugune remontimise tuhin üle.
Nüüd ootame suve, et kui soojad ilmad, jõuab järg lõpuks ometi meie tulevase magamistoa juurde, ehk siis praeguse "Bermuda kolmnurga toa" juurde. See on selline tuba, kuhu asjad kaovad, nagu põhjatu auk, muutkui viskad juurde ja pärast üles ei leia. Võõrastel inimestel ka ei soovita sinna minna, pärast ei pruugi tagasi tulla... ;)
Seal toas tahab Andrei ilmselt põranda üles võtta, et alt ära soojustada. Lisaks on siis jälle vaja seinad soojustada, garderoobikapp ehitada jne. Tööd on igatahes palju palju veel.
Äkki selleks ajaks, kui Kris kooli läheb, on juba enam vähem korras korter. :)

Ja lõppu näitan meie kööki ka siis.

Sinna nurka, kus on näha mikrouuni jne, sinna peaks siis need kauaoodatud riiulid tulema. Aa, ja praegu on seal kapi peal mul juba ilusad kuivainepurgid, mis jõuluvana meile tõi. :)