Praegu hakkasin meenutama asju, mida me juba teinud oleme.
Ma ilmselt pole siin rääkinud ka elutoa põranda tegemisest.
Mingi hetk, vist soojustamise ajal märkasime, et selle rõveda "soome papi" alt paistab puitu. Ma läksin kohe nii äksi täis, et käskisin Andreil ühest kohast pisut pappi üles kiskuda ja oh sa jutt, milline puhas puitpõrand sealt alt piilus. See andis veel rohkem ekstaasi juurde. Lõpuks siis võtsimegi käsile elutoa. Kris muidugi jälle maale vanaemale hoida. Ja hakkasime pappi üles kiskuma. Täiesti pekkis, kui jube see oli. Põhimõtteliselt oli see papp niimoodi ilmselt maha pandud, et üks töömees seisis keset tuba, viskas hunniku naelu õhku ja kuhu need kukkusid, sinna löödigi. Neid oli ikka tuhandeid vist küll. Muudkui nokkisime neid üles.
Põranda lihvimine oli ka muidugi üsna hirmus asi. See puidutolm on ju jube. Hea, et tuba tühi oli, aga seinadki tuli üle tõmmata, tapeet oli ka kõik tolmune. Siis sai juba õlitama hakata. Ja oligi valmis! Põranda tegemine läks küll üsna lihtsalt.
Lisaks otsustasime, et kui juba hoog sees, siis pahteldame ja värvime soojustatud seina ka ühe jutiga ära, mis sest ikka edasi lükata.
Akende vahetus oli ka selline seiklusterohke asi.
Mõõdud võtsime me ise oma mõistuse järgi ja nii täpselt sai, et oleks 1-2cm suuremad võtnud, poleks mahtunud enam.
Igatahes, kui tuli teade, et aknad kohal, läksime rahumeeli oma autoga järgi neile. (Lollakad!) Kui ma siis oma aknaid nägin, küsisin, et nalja teete või, nii suured?? Tüüp vaatas mõõte, küsis, et selliseid tahtsite? No jaa, tahtsime jah, aga miks nad nii suured ikkagi on. :D Vanad aknad ei tundunud üldse nii suured...
Läksime nukralt koju tagasi, et järgmisel päeval käru võtta ja uuele katsele minna. Sinna mahtusid napilt napilt ära.
Ja kui rämerasked need olid. Üles tassimine oli juba kõrvalt vaadates väsitav, mis siis veel tassijatel endal.
Ette panemisel tuli meile appi Andrei õde, kes on ikka naisterahva kohta uskumatult tugev. Kahekesi nad siis punnitasid neid ette, mina toetasin, kust sain.
Kõige rõvedam kogu protsessi juures oli see, kui vanu aknaid eest võtsime ja mis sealt välja tuli... ÖÄÄK. Mina vaatama ei suutnud minna, aga seal oli ikka sadu ja tuhandeid kärbseid oma pesades, suuri ja väikseid ja vastseid jne. Putukamürki tuppa ja väike puhkepaus.
Lõpuks said aknad ette ja oi see oli mõnus tunne. :) Muidugi koristada nii mõnus ei olnud, aga teadmine, et nüüd võib talv tulla ja meil ei puhugi aknast tuult tuppa, kaalus kõik muu jura üle.
Kunagi peab vannutoas ja wc-s ka aknad välja vahetama, aga need on nii pisikesed, et see on selline, nagu muuseas tegevus. :P
No comments:
Post a Comment