Täitsa sant ikka

Käisin siin nädal tagasi arsti juures kurtmas oma hädasid. Kuidas liigesed ikka valutavad ja jalg alt ära kaob jne. Käisin vereproovi andmas ja röntgenis ka. Vereproov oli kenasti korras. Täitsa hea meel oli, et ei olegi miskit häda, kuigi jah, miks siis sellised hädad kimbutavad.
Eile käisin uuesti arsti juures. Röntgeni tulemused rääkisid siiski muud juttu ja sain aja reumatoloogi juurde. Pildid näitasid skleroosi... Üle aasta kipub juurde tulema üks diagnoos, paar aastat tagasi sain migreeni oma, nüüd siis see. Ei tea, mis järgmiseks. Kergelt väsitavaks muutub see asi tegelikult. Oleks ma siis juba kõrgemas vanuses jne, aga pagan, noor inimene ja selline sant.
Viimasel ajal on selline vastik väsimus ja jõuetus ka peal, eks ta sellest liigestepõletikust ja muust ilmselt tuleneb. Kõige rohkem on Krisist kahju, kui emme lihtsalt ei jaksa hommikul end voodist välja ajada ja kui lõpuks see juhtub, siis läheb tükk aega, mil ma saan normaalselt tegutsema hakata, ilma, et valu silme eest mustaks võtab. Aga küll läheb üle ja elame jälle edasi.

Aga Kris ongi nüüd ametlikult täiesti mähkmevaba laps. :) Uskumatu, lihtsalt uskumatu, kui kähku see kõik lõpuks käis. Tavaliselt ikka öise mähkme ära jätmine võtab päris kaua aega, aga temal tuli see kõik korraga.
Eile näiteks õhtul jalutasime õues, kui järsku hõikas mulle, et emme koju pissile! Haaras mul käest ja hakkas nii kiiresti kodu poole jooksma, et ma vaevu jõudsin järgi. :D Aga issi juhatas lapse hoopis puu taha pissile. :p Koduni oli ikka jupp maad minna ja ei tea, kas oleks jõudnud ilma õnnetuseta sinna. Ja las õpib looduses ka asju ajama. :D
Üldse on ta kuidagi nii suureks kasvanud järsku, räägib nii hästi juba ja pikkade lausetega, kasutab selliseid sõnu, mida ise aruharva kasutad ja kui väga ta teiste lastega mängida tahaks. Kurb on kohe vaadata, kuidas ta otsib nii laste seltskonda, aga pole ju kuskilt võtta selliseid tema vanuseid, siin külas on kõik oluliselt vanemad ja kes see ikka siis pisikesega mängida tahab ja eks suurtel lastel ole hoopis teistsugused mängud ja ei osata väiksega arvestada mänguhoos. Isegi poes, kui näeb kasvõi imikut, löövad silmad nii särama. Ei jõua sügist ära oodata, kui saaks ta lasteaeda. Samas muidugi ma ei kahetse mitte üks raas, et me teda eelmine sügis aeda ei pannud. See oli ainuõige otsus. Kui ikka vähegi on võimalik hakkama saada just rahaliselt, nii, et ema on lapsega kuni 3.a saamiseni kodus, siis kindlasti tasub seda teha. 2.a ei ole veel reaalselt lasteaiaks valmis, enamik ei oska end sõnaliselt väljendadagi veel, nad ei saa aru, kui neile öeldakse, et emme läheb tööle ja varsti tuleb tagasi, tema näeb, et emme läheb lihtsalt ära kuhugi, kas ta ka tagasi tuleb, kes seda teab? Sellises vanuses öeldakse, et on kõige olulisem periood lapse turvatunde kujunemisel. Ja kui nüüd laps viia võõrasse keskkonda, võõraste keskele ilma ema ja isata, siis on see üsna suur hoop lapse turvatundele ja psüühikale. Ma ei ütle loomulikult, et see kõigil võiks nii juhtuda, palju on ka lapsi, kes hea meelega lähevadki lasteaeda juba väga pisikesena ja pole neil mingeid probleeme seal. Ja paljud vanemad lihtsalt ei saa mitte kuidagi kohe nii kaua lapsega kodus olla. Aga jah, kui vähegi võimalik, siis mina olen selle poolt, et laps läheks aeda alles 3.a vanuselt. Kris oli 2.a ikka täitsa memmekas ja väga õrna hingega, pelgas ta teisi lapsigi, tema polnud üldse kohe valmis veel lasteaiaks.
Aga nüüd tundub, et võiks ta kohe sinna viia ja jättagi terveks päevaks, ilma, et mingit probleemi tekiks. :)
Eks ma ise olen veel siis mõnda aega vast kodune, kui ta aeda läheb, seega ei pea ta kohe 5.päeva nädalas pikki päevi seal olema.