Tegemisi ja sündmusi

Täna oli üks erakordselt tore ja eriline päev. 

Algas ta ka juba täitsa toredalt. Eile õhtul viisime Krisi tädi juurde, kuna ta nii hirmsasti tahtis lihtsalt sinna minna ka, siis ei näinud mingit põhjust keelduda. Nii vahva oli näha, kuidas laps läks nii energiat ja rõõmu täis, kui kuulis, et varsti viime ta tädi juurde. :) Ise tulime koju ja sättisime end jalgpalli lainele. Ootasin väga öist Itaalia-Inglismaa mängu, aga juhtus nii, et sellest mängust nägin ma umbes-täpselt 1,5 minutit algust ja edasi ma juba magasin. Täiesti tüüpiline olukord. Kui Krisi kodus pole ja meil mingi konkreetne plaan on. :P 

Kahju, et ei näinud, Itaalia võitu oleks hea meelega vaadanud. Kordust ka ei saanud vaadata, kuna hommikul ärgates sättisime end kohe aiamaale, kuna kohe pidid jõudma Kris koos tädi ja vanaisaga, et tähistada vanaisa sünnipäeva. Grillisime hunniku head ja paremat ja olime niisama mõnusad. 

Siis aga tuli kõne emalt, mis muutis päeva kohe väga eriliseks. Nimelt sain ma täna viiendat korda tädiks. :) Sündis üks pisike poisipõnn. Olin just mõni päev tagasi mõelnud omaette niisama, et raudselt sünnib 15.juunil, ehk siis äiaga samal päeval, et siis edaspidi oleks suurem planeerimine sünnipäevadele minekul. :D

Aga kuupäev on väga ilus. Mulle väga meeldib.

Aga varasematest tegemistest, siis mai lõpus läks Kris maale vanaisa-vanaema juurde ja mina läksin siis mingi hetk ka sinna. Vahepeal jõudsid ka "sakslased" kodumaale ja tuba oligi lapsi täis. :) 

Susanna küll kurtis vahepeal, et tädi Janne on nii kuri, aga ega ma vastu ka ei vaielnud. Eks ma olen kuri Krisiga ka, kui ikka põhjust on. Ja nendegagi ma ilma põhjuseta ei pahandanud. Lihtsalt, mina ei oska kõrvalt vaikides vaadata, kuidas kaklema minnakse näiteks või mingi lollus korda saadetakse või midagi ohtlikku tehakse, ennetan lihtsalt seda, et keegi haiget saaks. Kris teeb ka kodus ikka lollusi ja vahel tuleb jonnituur peale, siis ei saa järgi anda ja tuleb range olla. Üritasin Susannale ka seda rääkida, et ma pahandan ikka ainult siis, kui on põhjust. Ja arusaadav, kui on palju lapsi koos, on igasugu olukorrad kerged tekkima. 

Aga maal olek läks meil pisut vett vedama, kuna Kris jäi üsna alguses kohe haigeks. Palavik oli kõrge, nohu jube. Kaks päeva ta põhim. magaski maha. Kui palavikku parasjagu polnud, käisime ka tiiru õues. 

Töönädala lõpus saabus maale ka Andrei. Kaasas üks imearmas suurte silmadega pruun küülikupreili. :) 

Kuna mingil põhjusel teised emajänesed ei taha meil maal kuidagi poegi tuua, siis tõi Andrei oma töökaaslaselt, kes küülikutega tegeleb, ühe noore küüliku. Värsket verd on vaja.

Samal õhtul tundsin aga mina juba ennast kahtlaselt, kurk oli kergelt valus ja muidu veider olla. Laupäeva hommikul ärgates oli juba nina ka tatine. Käisime aga tiiru linnas ja tagasi tulime koos jooksurattaga Krisile. Selle üle oli ta kohe väga õnnelik. Nüüd saab koos teistega ringi vurada. Ehkki hetkel veel lükkab ta enamuse ajast ratast käekõrval, sest ta on juba kord väga ettevaatlik laps, aga aegajalt ikka istub peale ka ja sõidab niimoodi.

Aga sel ajal, kui meie maal olime Krisiga, tegi Andrei väikse toa puhtaks, kiskus põrandapapi üles ja tegi ka esimese lihvimise ja õlitamise. Aga tundub, et sinna peab siiski masinaga peale minema lihvimiseks.

Plaanisime küll see nädalavahetus alustada ka garderoobikapi ehitusega, aga reede õhtul saabus Andrei töölt koju kõrge palavikuga, seega lükkame natuke edasi. Aga iseenesest on nii mõnus, et ometigi asi areneb jälle ja sellist tuba, mida ma siiani olen näinud vaid asju pungil täis, lõpuks peaaegu tühjana näha, on ikka jõle mõnus tunne küll. :)

Haigusest rääkides, siis mina olen endiselt pisut tõbine. Köha on selline vastik kraapiv ja ei taha kuidagi lahtiseks minna. Ja nina on endiselt tatine. Korraks tundus, et vist on põskkoopasse löönud, kuna ükspäev terve päeva jubedalt sealt piirkonnast valutas ja lõi teravat valu. Aga praegu enam tunda ei anna niimoodi.

Ja enne maale minekut nägin ma ju kõvasti vaeva aiamaal, et kõik kenasti puhtaks saada jne. Ja kui ma siis maalt tagasi jõudsin ja aiamaale läksin, ohsajutt, ma ei näinud oma aiaviljagi. Esiteks oli kogu aiamaal rohi väga kõrge, Andrei polnud lihtsalt jõudnud niitma, kuna sadas pidevalt ja mässas ka selle toaga. Ja muidugi oli aiavili, kasvuhoone, maasikad, vaarikad ka kõrge umbrohu sees. Aga eile sain ma lõpuks peaaegu, et kõik puhtaks jälle. Vaarikaid on veel vaja pisut puhastada, aga ei miskit katastroofilist. Väga nunnu näeb aialapp jälle välja. :) Enamus on muidugi muru, peenraid on mõni üksik, aga meile hetkel piisab. Aga nädala alguses saime juba oma aia esimesi maasikaid. Tähendab Kris sai, kuna neid oli vaid kaks tükki. Aga iga päevaga tuleb järjest rohkem, eile saime Andreiga ka juba kumbki ühe marja maitsta. :P Enamuse kka jätame lapsele. Aga ilmselt ülehomme tuleb juba esimene pisut suurem saak, ehk väikese kausikese saab juba täis. :) See on ikka kirjeldamatult mõnus tunne, kui saad minna ja oma aiast lihtsalt marju noppida. Kris on ka väga vaimustunud.Käib muudkui otsimas marju. Vaarikad on ka nii marju täis. Sealt tuleb ka üsna korralik saak ilmselt.

Ja järgmisel nädalavahetusel läheme maale jaane tähistama, loodame, et seal saab ennast maasikatest täis pugida. :)