Nädalavahetus möödus kuuma ilma käes piineldes. Laupäeval me välja toast ei läinudki. Lihtsalt ei suutnud. Toas leidis veel siit sealt mõne jahedama nurgakese. Pühapäeva õhtu poole vedasime end siiski välja, et aiamaal katusealune valmis saada. Terve selle aja müristas kõvasti ja katuse saime täpselt siis peale, kui paduvihma hakkas sadama. :) Nii õige ajastus oli. Enne seda jõudsin peenrad ja maasikad ka jälle ära rohida. Ma ei mõista lihtsalt. Ma olen iga jumala päev neid rohinud, aga ikka on teiste peenrad puhtamad, kui mul. Mina rohin ära, järgmine päev on peaaegu sama seis jälle, ma ei tea mis teised oma peenardega teevad, mürgitavad umbrohtu või käivad öösiti salaja rohimas või mis nad teevad. Ma pole mõne aiamaa peal kedagi mitu päeva näinud, ikka on puhtam kui mul.
 Aga kui siiamaani suutsin ma veel enamvähem taluda seda kuumust ja isegi keskpäeval aiamaal toimetada ja päikest võtta selle käigus, siis nüüd hakkab juba liiga tegema see palavus. Teist päeva on üsna kehva olek. Eile õhtul hakkas pea jälle valutama, valutas öö otsa ja valutas kuni tänase õhtuni jutti. Lõpuks suutis Andrei mitmekordse massaažiga selle valu ära saada. Mõõtis mul vererõhku ka, see oli selline veider, ülemine liiga kõrge, alumine liiga madal.
Ma pole tegelikult selle ajaga, mil Kris maal on olnud, suurt midagi jõudnud teha, sest tõesti ei jaksa selliste temperatuuridega. Kuigi jah, aiamaal olen ikka päris palju saanud tehtud. Toas olen nii palju jõudnud, et titeriided olen kokku korjanud igalt poolt ja mõningaid asju veel sealt kolikambritoast välja vedanud. Tahaks nii palju veel, et neljapäevaks, kui ma maale ära lähen, on see tuba enamvähem puhas, nii et Andrei saaks nädalavahetusel, mil ta üksi kodus on, hakata põrandat üles võtma. Janis andis hea mõtte, et hoopis villaga soojustada, mitte penoga. Ja villa on meil lausa kaks pakki olemas, lisaks mingid jupid veel. Et selle töö saaks ilusasti ära teha. Saaks ometi lõpuks selle toaga algus tehtud, läheks juba libedamalt.
Ma ei teagi, mitu korda me seda tuba seal koristanud oleme ja kus kohast see kola sinna uuesti tekib? Eile seisin tükk aega seal toas ja küsisin lõpuks Andrei käest, et mis asjad need siin on üldse kõik? Mis kotid ja kastid ja sodi ja pudi jne jne jne.?? Kust need sinna tulnud on? Aga see kõik ongi ehe näide sellest, et meil ei ole lihtsalt piisavalt ruumi või pigem meil ei ole kappe, kuhu asju panna!! See ongi kõige suurem probleem, et kappe ei ole. Praegu pole meil näiteks mitte ainsamatki riidekappi, juba sügisest saati. Okei, Krisi riiete jaoks on kummut, tema omad ei ole prügikottides ja pappkastides. (Valetan tegelikult. Osa riideid, mis talle veel suured on, on küll ühes mustas kilekotis.) Seega esimene asi ilmselt, mis tolles hetkel kasutuna seisvas toas peale põranda korda saamist toimuma hakkab, on kapi ehitus. Krisi tuppa ostame tavalise riidekapi, aga endale teeme n.ö garderoobikapi, mis oleks kenasti maast laeni ja seinast seina ja seega võimaldaks ratsionaalselt ruumi ära kasutada (ja seega palju rohkem asju mahutada, kui tavaline kapp, ehk siis igasuguse kola, mis kuskil vedeleb, saab kappi ära peita. )
Kui sügiseks saaks nii kaugele, et seal toas oleks võimalik juba tapeetida ja värvida, oleks ma superrahul. Tulevase Krisi toa kohta ei oska veel ennustada. Seal tahaks ka põranda ikka ära soojustada, aga näeb, kui kergelt väikses toas see läheb, selle järgi otsustab, kuna ja kas üldse. Meie tulevane magamistuba on lihtsalt välisseina äärne ja seega talvel hirmus külm ja mina olen väga külmakartlik.
Aga nüüd ma lähen küll magama ja unistan juba neljapäevast, mil Krisi juurde saan! Oi see igatsus on tappev juba... Lõpetasin just enne pika maratoni Krisi piltide ja videode vaatamises....