Jaanideks läksime me kolmekesi ära maale. Kodus ei viitsi enam pühade aeg olla, tahaks ikka suuremat seltskonda. Maal olid teised lapsed ka ja Janiski jäi jaanideks koju. Seega rahvast oli. Lihakraami oli nii meeletult kokku aetud, et järgmisel päeval sai veel pool päeva seda sussutatud ja osa küpsetasime me koju jõudes ahjus veel ära. Ilm oli selline kummaline, et kord lõõskas päike, siis jälle sadas paduvihma.
Aga iseenesest oli väga mõnus. Kiik sai ka lõpuks püsti ja mitu päeva seal kiigu peal vist elatigi, nüüd ilmselt on juba suurem vaimustus üle läinud.
Muidugi peale jaanipäeva suutsin ma järjekordselt oma vasakut jalga vigastada ei tea juba mitmendat korda. Seekord õnneks luusse mõra ei saanud, aga korralikult rebestasin/väänasin ära küll. Ikka veel valutab päris kõvasti, aga eks ta teeb seda veel mõnda aega. Käisin sauna all pesuköögis tühjasid karpe otsima, kuhu koju kaasa võtmiseks kraami panna, aga ei leidnud ja lõin käega ning astusin reipal sammul uksest välja... Järgmisel hetkel olin pikali, natuke mõtlesin ja hakkasin siis valust röökima. Kohe ei jõudnud kohale, et mis juhtunud oli ja kui valus tegelikult olla oli. Ema esialgu mõtles, et ma käisin suitsuahju juures vorstikesi näppimas ja põletasin ennast ära, aga karjusin üle heki talle, et kukkusin. Tuli ja tiris mu siis ülesse. Susanna ja Oliver kõrval seletasid, et ettevaatlik peab ikka olema ja näitasid kuidas üle lävepaku ikkagi astuma peab. Tol hetkel ajas nii vihale, et mis see takkajärgi targutamine nüüd aitab, aga praegu on naljakas. Susanna läks mulle kohe harjavart otsima, et selle najal on hea kõndida... :D Igatahes selle ajaga, kui ma sealt ukse eest tuppa jõudsin, oli jalg juba paistes ja tegi põrguvalu. Aga hea, et niigi läks ja lahasest ka pääsesin.
Andrei ka muidugi tark mees, kommenteeris, et ega sellises vanuses peab juba ettevaatlik olema, reaktsioon pole enam see, mis nooruses jne. Hirmus vana olen ma küll juba jah. :P
Aga jätkasime taas remondiga. Väikses toas on nüüd põrand lihvitud ja soojustuski tehtud. Täna alustame minu kaua oodatud garderoobi kapi tegemisega. :) Lõpuks ometi on juba käega katsutav see hetk, mil ma lõpuks saan riided prügikottidest kappi asetada. Oh, ei jõua ära oodata, millal kodu kodu moodi jälle välja hakkab nägema. Aga ükspäev siin võtsin kätte ja surusin oma hirmu ketassae ees maha ning hakkasin sellega tööd tegema. Nimelt kui ma algselt mõtlesin, et kuigi elutoa põrand vajaks ka uuesti üle lihvimist, siis sel aastal seda tööd siiski ette ei võta. Aga mida rohkem ma vaatasin väikese toa ilusat heledat põrandat ja elutoa tumedaks ja tuhmiks tõmbunud laudu, siis küpses mõte peas, et proovin selle asja ise ära. Andrei ei olnud lihtsalt nõus seda suurt tööd seal toas enam ette võtma, eriti arvestades, et praeguses magamistoas on ka veel vaja lihvida. Eks kui ma oleks kaua pinda käinud, oleks ta ära ka kindlasti teinud. :) Aga kuna minus on ikka tugevalt sees see iseloomu joon, et kõike ise teha, siis tegingi. Kui ma mõnda aega lihvinud olin, siis küll mõtlesin ühel hetkel, et miks kurat mul oli vaja seda üldse tegema hakata. :D Aga pooleli ka ei saanud enam jätta. Valmis sain nõks enne, kui Andrei koju tuli. Uhke tunne oli küll seista keset oma värskelt lihvitud põrandat, ise paksu tolmukihi all olles. Pärast läks muidugi koristamiseks päris palju aega. Ja jumal kuidas mul pärast käed valutasid. See oli hirmus. Õhtul hakkasid veel põlved ja selg ka valutama. Ja eile ei liikunud ma peaaegu, et üldse. Tänagi veel on käed hirmus valusad. Nagu ma ei tea mis oleks ära teinud. Aga eks see masin ole küllaltki raske ja vibreerib ka ju kõvasti. Ja minu liigeste ja selja juures, selline sundasendis töö pole just kõige parem asi, mida teha. Aga tühja sest, asi oli täielikult seda väärt! :)
Homme aga hakkan ma magamistuba tühjaks tassima, et õhtul, kui Andrei tuleb, papp üles kiskuda ja seal ka lihvimine ära teha. Nüüd saan ma aidata ka ja osa ise lihvida. Nüüd ma ju oskan. :)
Reedel veel viimased tegevused, nagu õlitamine jne. Ja laupäeval saame maale Krisi järgi minna, et ta siis pühapäeval koju tuua ja üllatada tema päris enda toaga.
Muidugi palju on veel teha, nagu igasugused pahteldused, värvimised, tapeetimised, akna ümbrused, liistud, laed, lambid, ahjude värvimised jne jne jne. Aga vähemalt väga suured ja n.ö mustad tööd saavad mõneks ajaks läbi. Kuni kunagi tulevikus hakkab vannitoa ja wc remont... Aga seda ma veel ette ei kujuta, et mis, kus ja kuidas.
No comments:
Post a Comment