Meie köögikapis on juba ootel üht teist nänni, mida päkapikud saaksid Krisi sussi sisse pista.
Täna aga sattusin juhuslikult peale ühele arutelule Facebookis, kus oli teemaks, mida päkapikud lastele tuua võiksid? Ideid oli inimestel palju, juuksekumme ja klambreid, kleepekaid ja templeid, erinevaid poppe minifiguure, pliiatseid ja vildikaid jne jne. Aga kuhu jäävad kõige lihtsamad ja traditsioonilisemad päkapikkude üllatused: kommid?? Laiemas mõistes siis maiustused.
Olen seda teemat ka eelnevatel aastatel märganud, aga kuna nüüd on endal juba sellises vanuses tegelane kodus, kes tõepoolest ootab nii nii pikkisilmi päkapikke ja jõuluvana, siis paneb see teema eriti mõtlema.
Loomulikult ma ei poolda, et laps ainult magusast elabki, muud ei söö. Iga päev kommid, kommid, šokolaadid, küpsised jne. See pole ka normaalne. Aga mida teeb paar kommi, pisike sussišokolaad, üllatusmuna ühele lasteaiaealisele lapsele ühe kuu jooksul? Kui on terve laps, siis vaevalt, et haigeks teeb, hulluks ajab või jumal teab mida.
Tänapäeva ühiskond on suur asjade kummardaja, sellest olen ma juba ammu aru saanud, ja hirmus öko ja tervislik ka. Mis on iseenesest positiivne. Aga igal asjal on piirid. Ja traditsioonid on ühed äärmiselt ilusad asjad, mida ei tasuks nii kergekäeliselt hävitada. Mina ei usu, et näiteks minu põlvkonna inimestel lapsepõlves päkapikud Legosid, patsikumme ja kleepse tõid. Ikka kommi, mandariini, õuna, piparkooki, vahvleid ja üllatusmune. Meie plaanime ka adventide puhul lisaks maiusele, sussi sisse ka mingi põneva asjakese pista, aga seda vaid adventidel. Lihtsalt seetõttu, et siis on advent ka selline kuidagi erilisem ja lapsel põnev koos meiega mingi asjakese kallal nokitseda. Ja see tähendab ka seda, et poes käies ta ühtki mänguasja seega ei saa. Ja kindlasti ta lepib ka selle teadmisega väga hästi. Aga üldiselt on asjade toomine jõulukuul siiski minu jaoks jõuluvana rida. Pigem siis ostan neid toredaid asjakesi ja panen jõululaupäevaks ühte pakki ja jõuluvana kingikotti.
Natuke nagu nukker on lugeda ja kuulda inimestelt, kuidas nii lihtne ja nii tore asi, nagu päkapikud, on nii keeruliseks aetud. Inimesed on paanikas, juba vannuvad ette, et ahh jälle see nõme päkapikkude aeg hakkab pihta. Kellel on tehtud süsteem, et päkapikk tuleb vaid advendi ajal, kes pistab siis midagi sussi sisse, kui meelde tuleb, kes hambad ristis üritab iga õhtu midagi sinna sokutada. Mina ei mõista, miks nii negatiivselt suhtuda? See on ju meie laste jaoks nii põnev ja oluline aeg. Üks osa lapsepõlvest, mida meenutatakse ka täiskasvanuna. Minul käisid päkapikud isegi siis, kui ma ülikooli ajal nädalavahetustel kodus käisin... Muidugi ma teadsin ju, et ema paneb. Aga see tunne, kui hommikul ärkad ja sulle on jäetud midagi head... See tunne ise oli nii hea. Ja ausalt öeldes mina üldse ei mõelnud näiteks sellele, et näe emps on mulle mandariini pannud. Ei, mida mõtlesin, et appikene, nii äge, mul on päkapikud käinud!!
Ma pole tegelikult nii väga lapsemeelne inimene, eks minulgi viskab vahel mõni vimka sisse, aga üldiselt üsna konservatiivne inimene. Aga jõulud mõjuvad minulegi eriliselt.
Tegelikult oli ka minu elus selline periood, kus mõningad aastad ma tundsin, kuidas jõulud on lihtsalt üks väga tüütu ja vastik kohustus. Mulle kull on alati meeldinud see jõulude aegne periood, ka neil raskematel aastatel meeldis mulle üksi öösiti mööda linna kolada, vaadata jõulutulesid, lumesadu ja nautida seda rahu, seda eriliselt pühalikku rahu. Aga see trall, mis jõuludega kaasnes, see tekitas minus stressi, ei tahtnud ma jõuluks kojugi üldse minna, sest rahvast palju, melu suur. Unistasin omaette jõulupühadest, et saaks tagasi omaette olemisse. Aga siis juhtus midagi.
Juhtus see, et ma sain emaks. Ma sain päris oma perekonna. Ja peale seda on jõulud minu jaoks taassündinud. Ma ootan iga aasta nüüd kannatamatult seda jõulukuud, sellega kaasnevat tralli, sagimist, jõulutulesid, lund, kingituste otsimist, jõulupidu, jõuluvana ja mis peamine: päkapikuaega!
Ma ei jõua ära oodata pühapäeva hommikut, mil Kris ärkab ja aknalaualt sussi seest oma selle aasta esimese päkapikkude toodud üllatuse leiab. Ma tahan näha neid säravaid silmi, seda rõõmust pakatavat nägu ja neid kilkeid, et päkapikk on käinud.
Ja ma olen täiesti kindel, et tegelikult on tal täiesti ükskõik, kas seal sussi sees on üks komm või mõni uhke mänguasi, rõõm oleks täpselt ühesugune.
Ma mäletan enda päkapiku aega lapsena nii hästi. Ja näet, meenutangi veel täiskasvanuna seda aega, sest see oli nii tore, nii põnev ja igat hommikut ootasin kannatamatult. Kohe päris nii kannatamatult, et öösiti ärkasin mitu korda ja käisin sussi kontrollimas, kas juba on käidud. Ja hommikul siis ärgates meenutasin, et kas ma päriselt ka käisin vaatamas või nägin ma seda unes. Ja oh, see rõõm oli alati täpselt ühesuur, vahet polnud, kas sussis oli kaks kommi, šokolaadike, puuvili või midagi muud.
Näiteks mäletan ma jube hästi üht rohelises pakendis täidisega vahvlit, see oli lihtsalt niii hea. Lihtne maius, mis tänapäeval võiks maksta ehk mõnikümmend senti, aga näet, siiani mäletan seda.
Ehk siis minu jutu point on kokkuvõtteks see, et lapsel on ju tegelikult ikkagi päris ükskõik, mis asi tal seal sussi sees on (kui ei ole muidugi tegu sellise lapsega, kes on siiani saanud kõik, mida on tahtnud. Ehk siis asjadega ülekuhjatud ära hellitatud põngerjaga). Laste jaoks on eelkõige oluline see hetk, mil nad hommikul ärgates oma sussi/soki vms. juurde tormavad ja sealt kasvõi ühe kommi leiavad, peaasi, et seal midagi oleks. Rõõm on ühesugune iga asjaga. Jõulud on lihtsalt juba ammustest aegadest saati olnud selline magus püha. Ei ole vaja neid asju kuhjata kokku, et siis teisipidi järgmise suurpuhastusega ahastada, kui palju mõttetut träna mu lapsel on. Las see lapseke saab ühel kuul aastas oma suu igapäevaselt natuke magusaks teha. See väike šokolaadi amps on palju rohkem väärt, kui mõni hirmus popp mänguasi või muu jubin, mis peale mõnekordset kasutust nurka lendab ja ununeb. Niigi ju saavad lapsed jõululaupäeval omale kingituseks igasugu vahvaid asju, las päkkapikkude ülesandeks jääb see sama asi, mis meie lapsepõlveski: üks pisike magus suutäis jõulukuu hommikutel. :)
No comments:
Post a Comment