Viimasel ajal avastan ma üha enam, kuidas pereelu elamine ja siinne keskkond mind muutnud on.
Algas see tegelikult juba siis, kui Andreiga koos elama hakkasime. Kõik need pasteedi ja rulaadi teod jne.
Näiteks igaks õhtuks korraliku toidu tegemine oli kohe alguses juba päevakorras. Ehkki eelnevalt üksi elades sõin ma põhimõtteliselt vaid töö juures normaalset sööki. Vahel ma üritan meenutada, et kas ja mida ma endale süüa tegin kodus või mida poest ostsin. No midagi ei meenu eriti. Tean, et mune mul ikka vahel külmikus oli, jupp vorsti või tükk juustu ka. Leib oli ka kapis. Külmutatud pitsasid sai küll poest ostetud näiteks. Vahel harva praadisin kartulit. Ahjaa, Mägra pubis sai tihti söömas käidud ka. Ja näiteks käisin ma vahel õhtuses vahetuses tööl olles pausi ajal poes ja ostsin pool pätsi musta leiba ja karbi heeringat koorekastmes, mida ma siis öösel töölt jõudes kodus nosisin enne magama minekut. :D Eks muidugi kummikommi, šokolaadi ja puuvilju oli ka tihti ostukorvis. Vahel ostsin purgi siidrit, et oh õhtul mõnuga joon kohe. Aga kui õhtu kätte jõudis, oli isu läinud. Kui lahti tegingi, siis enamus purgi sisust lahtus ära ja leidis tee kraanikausist alla. Siis hakkasin ostma neid pisikesi 0,33l purke, et selle ikka jaksan ära juua. No ei läinud see ka. :D Ma olen ikka väga kehva üksi alkoholi tarbija.
Tegelikult on mul ka varem paar kooselu olnud, aga siis ma nagu ei näinud nii palju vaeva, et koguaeg soe toit laual oleks, vaatasin aga kuidas lihtsamalt saaks hakkama. Aga ju siis Andreis oli midagi, mis pani mind nii hoolas olema ja köögis toimetama. :)
Lisaks hakkasin ma tasapisi sööma selliseid asju, mida ma varem suu sissegi ei võtnud. Mõnda asja meelitas Andrei mind sööma, mõni toit aga tundus ühel hetkel lihtsalt niivõrd lihtsana teha ja toitvana, et surusin oma vastumeele alla ja muudkui vaaritasin. Andreiga on ju nii imelihtne, ta sööb kõike. :) Ja kuna ma endale vahel ei viitsinud lihtsalt eraldi midagi teha, siis proovisin ka neid "vastikuid" sööke.
Näiteks hakkliha-kapsahautis oli minu jaoks tõeline jälkus, vastik oli isegi natuke vaadata seda. Aga nüüd söön täitsa isuga. Või ühepajatoit!! Uuhh. See oli veel vastumeelsem kui too kapsahautis. Koolis pakuti meile seda tihti, selline ühtlane mass, häästi pisikesed tükid, kust ei saanud väga kartulit ka välja nokkida. Aga nüüd maitseb mulle väga. Või hapukapsa- ja boršisupp. Oh, neid toite on päris palju. Näiteks kodujuust oli ka minu jaoks väga vastik asi, aga kui Andrei tegi kartuli kõrvale kodujuustu-heeringa segu, siis hakkas ka see mulle maitsema. Nüüd võin seda niisama paljalt ka täitsa süüa.
Aga asi ongi selles, et nüüd teen ma neid toite ise. Ma saan teha neid täpselt nii, nagu mulle meeldib. Maitsestada ja lisada kõike, mida soovin. Ma ei pea sööma kellegi teise maitse järgi tehtult. Näiteks on minu suureks abimeheks selliste toitude juures tomatipasta, mis annab mõnusa maitse, ühepajatoidus ma ei kasuta kaalikat, tavalise peakapsa asemel on hiinakapsas jne jne.
Nii et kui laps ja nooruk ei söö mingeid toite, mis vanemate meelest on nii head ja kasulikud, siis ei tasu veel "võtmeid kaevu visata." Kõik võib ühel hetkel muutuda.
Ja mida ma ükspäev aiamaal olles avastasin veel!
Ma olen väiksest peale kartnud igasugu putukaid-mutukaid ja ämblikke. Ikka kohati täitsa paaniliselt.
Mäletan hästi, kuidas ükskord lapsena õde teatas õues, et mul on üks suur putukas selja peal. Ma läksin nii hullult endast õue. Nutsin hirmsasti, aga õde ei võtnud ära ka. Ma ei olnud kindel, kas ta teeb nalja või ongi päriselt. Jooksin ema juurde, kes võttiski päris piraka tegelase mul õla pealt ära. Oi ma siis nutsin ja kaebasin emale, et õde ütles, aga ära ei võtnud. Või kui ma näiteks õhtul magama minnes nägin voodi kõrval seinal ämblikku kõndimas, tõmbasin voodi lihtsalt keset tuba. Ei julgenud mina sama seina ääres magada, kus see koletis kõnnib.
Aga nüüd avastasin, et ei tea, kas see suur hirm hakkab tasapisi üle minema? Kuna aiamaal on ju ikka neid putukaid igal pool, aga töö tahab tehtud, siis muud ju üle ei jää, kui olukorraga leppida. Näiteks ei jookse ma iga putuka peale, kes kuskilt mulla alt välja ronib, enam kisades minema, nagu esimesed aastad. Või kui kasvuhoonet puhastasin, avastasin, et IKKA VEEL on seal sipelgad. Varem oleks see avastus lõppenud sellega, et labidas oleks kukkunud sinna samasse ja rohkem ma oma jalga kasvuhoonde tõstnud poleks ja taaskord oleks see koht jäänud Andrei hoolde, nagu siiamaani on olnud. Aga nüüd toimetasin rahumeeli edasi, lihtsalt näppima neid ei läinud, aga häirida ka ei lasknud.
Muidugi see komme on mul endiselt küljes, et kui ma kuurist oma kindaid võtma lähen, katsun ma need enne läbi ja siis panen kätte. Esimesel aastal oli juhus, kus ma kinnast kätte pannes tundsin ühes sõrmeosas suurt putukat. Vot see oli küll rõve. Kinnas lendas kaarega käest ja tükk aega ei julgenud seda puutudagi.
Ehk siis katsuda ma putukaid ei taha endiselt ja kui ikka mingi eriliselt suur isend kuskilt vastu vaataks või neid üheskoos hästi palju oleks, siis jookseksin ilmselt küll veel eemale. Aga nii kaugele on küll õnneks asi läinud, et ma siiski saan vabalt toimetada, ega vahi iga mullatükki või rohulible, et äkki on seal keegi. Jube väsitav ja närvesööv oli see aiamaal tegutsemine alati niimoodi.
Aga toas ma endiselt ei taha ühtegi sellist tegelast näha.
Meil on siia kolimisest alates iga suvi, kui kuumad ilmad on, olnud probleem mingite mustade koorikuga putukatega, kes magamistuppa tulevad ja siis mööda seinu ronivad ja krabistavad. Esimene aasta oli ikka väga jube, magada ei julgenud isegi. Eelmine aasta oli juba parem, kuna seintel oli siis juba kipsplaat ja seega seina vahelt nad enam sisse ei pääsenud, aga kuna aken oli veel vana, siis sealt kuskilt ronisid ikka sisse. Nüüd on aken ka uus, ehk see suvi pääseme neist lõpuks.
Eile magama minnes küll oli juhus, kus kuulsin jälle seda tuttavat krõbinat. Kutsusin kohe Andrei kontrollima. Leidis imepisikese mutuka, kes pisut lahtise tapeedi nurga juures kõndis ja sellega siis krõbistas. Ise nii pisike, aga tundus nagu mingi jõletu suur elukas kõnniks kuskil.
Aga nüüd lähen ma jälle välja tegutsema ja päikest võtma!!! Küll on ikka mõnus asi see oma aialapikene. :)
No comments:
Post a Comment