Päevad tegemisi täis

Alustama peaks sellest, et reedel sõitsime maale. Jälle! :) Seekord oli põhjuseid mitu.
Esiteks oli vaja veel puid lõhkuda, teiseks oli laupäeval kaksikutel sünnipäev ja kolmandaks, kuna Kris koguaeg hirmsasti tahab mamma juurde minna, siis oligi plaan ta sinna jätta natukeseks.
Laupäeval Andrei lõhkus usinasti puid, Kris toimetas ja mängis lihtsalt igal pool ja mina koristasin ja pesin autot, mille ma lõpptulemusena veel mustemaks pesin... No ei oska mina seda kunsti. Alati jääb vähemal või rohkemal määral laiguliseks ja triibuliseks jne. Seekord olid näiteks aknad nii mustad peale pesu, et ega väga välja ei näinud... Aga tegijal ikka juhtub ja küll ma pensioni ajaks ehk selgeks saan lõpuks selle kunsti.
Igatahes õhtul läksime sünnipäevale, kus me Andreiga tõdesime, et see Krisi praegune vanus on juba ikka väga mõnus. Alguses ta natuke mängis üksi palli ja uuris niisama ringi, aga kui juba suuremad lapsed talle pisut tähelepanu pöörasid, haakis ta kohe neile sappa. Käisid jõe ääres istumas ja vaatamas, batuudil hüppamas, mängisid palli jne. Jube mõnus oli vaadata, kuidas laps särab ja on nii õnnelik, et saab teiste lastega koos olla ja kui õhinas ta iga asja peale oli. Aeg ajalt tuli suure jooksuga meie juurde, rääkis, mis keegi tegi või mida ta nägi ja läks jälle. Näiteks nägi ta jões vähki. Oi kus tuli siis rutuga ja vadistas, et nii suur vähk oli vees ja Kissi kardab vähki. Ja väristas end draama lisamiseks. :) Igatahes pidu oli tore. Ja saime lõpuks ära kasutada oma auto võimalusi ja saime kõik kuuekesi kenasti ühe autoga sõita. Peab ikka seitsmenda istme ka ära ostma kunagi, äkki läheb vaja.

Aga pühapäeva õhtul tulime siis Andreiga kahekesi koju. Mamma kutsus Krisi endaga aeda kaasa, et ta meie minekut ei näeks. Me muidugi enne juba mitu päeva ja ka enne ära tulekut rääkisime, et tema jääb mamma, vanaisa ja onu juurde, issi-emme lähevad mõneks ajaks ära, et issil vaja tööle minna ja emmel vaja ka igasugu asju teha. Oli sellega nõus. Vaatasin veel enne ära sõitu väravat sulgedes, kuidas üks pisike nööp oma punase nukuvankriga seal läheb, süda tõmbas natukene valust kokku ja sõitsimegi ära.
Eks ta natuke raske oli minu jaoks, pole ta ju jõuludest saati pikemalt ära olnud, kuigi jah, märtsis oli ka temast mõned päevad eemal, aga siis polnud ma kodus vaid rändasin ringi, mis tegi asja talutavamaks.
Ma muidugi tean, et maal on tal vanaema-vanaisa juures väga tore ja mõnus, seal on ju rohkem ruumi toas, õues on nii palju teha ja olla, rohkem inimesi, kes koguaeg suhtlevad ja tegelevad, sõber Urri, jänesed, teistsugused mänguasjad kui kodus jne jne. Ja superhea hoole all on ta ka muidugi. Aga emasüda ikka ju igatseb. :)
Aga kuna mul endal on ka kodus nii nii palju teha, siis saangi ma rahulikult toimetada täpselt enda järgi ja nii saab palju kiiremini asjad tehtud. Ma täpselt veel ei tea, kuna Kris üldse tegelikult koju tuleb. Mõte on, et lähen järgmine nädal ise ka maale ja oleme ehk veel paar nädalat seal. Aga see veel selgub.

Eile aga niitis Andrei aiamaal muru ära, mina rohisin oma peenrakesi ja maasikaid ja sättisin nii palju kui kuumus lubas, kasvuhoonet. Maasikad on nii ilusaks läinud ja suured õiekobarad juba küljes. Loodan, et see suvi saab juba oma aiast päris arvestatava koguse marju. Ja kui õisi täis on valge klaari puu. Ma polegi veel teda nii uhkelt õitsemas näinud, lisaks õitsevad kirsid ja isegi kaks üsna tundmatut õunapuud, mis siiani pole ükski aasta peale mõne õunavissi andnud. Muidugi marjapõõsad on ka paksult õisi täis. Ei tea, kas tuleb hea saagikas aasta? Lootma peab.
Ja kuna eile oli suur äikese hoiatus üleval, siis jälgisin tihti seda reaalaja äikesekaarti. Hilisõhtul näitas see lõpuks, et vist hakkab meieni ka midagi lähenema. Ja kuskil südaöö paiku oligi kohal. Oi kurja. Ma pole nii hullu asja vist küll aastaid näinud. Meie küla oli justnagu keskel ja ümberringi igal pool oli äike, muidugi vist meie kohal oli ka ikka. Taevas oli põhimõtteliselt koguaeg valge, nooli sähvis siin-seal, siis tuli ka mitu head sahmakat vihma, tuul oli nii tugev kohati, et tahtis isegi korteri ust lahti murda, eks alt oli koridori uks lahti ja tuul pääses trepikotta. Väga hirmus oli ühesõnaga. Vihma ootasin küll väga, aga äikest ma kardan. Esimeste sähvakate peale kakkusin kohe enamuse tehnikat pistikutest välja, ainult telekas jäi käima, kuna film käis... :D Müristamist ja kaugemaid sähvakaid oli näha ka veel kuskil kl 2 paiku. Aga oi kui mõnus värske õhk tuli tuppa, kui akna avasin. Kohe mõnusam uni tuli.

Aga täna hommikul mõtlesin tükk aega, et mida teha. Kas minna aiamaale nüüd päeval või mitte.
Vaatasin kraade, mõtlesin, vaatasin netist tajutavat temp. ja mõtlesin. Lõpuks ikka ei suutnud vastu panna ja läksin. Asi lihtsalt selles, et ma pole üldsegi kuuma ilma fänn. Päike on ju vahelduseks tore ja soe ilm ka, aga minu soe piirdub kuskil paarikümne kraadiga või nii. Ja päikest ka mitu päeva järjest koguaeg näha ei tahaks. Silmad on mul ka nii tundlikud, et ega ilma päikeseprillideta väljas olla päiksega ma ei saa, siis ma ei näe mitte midagi, silmad jooksevad ainult vett, kipitavad jne. Ah ja muidugi need tedretäpid tulevad ka kohe näkku ja naha peale n.ö päikeseallergia.
Aga siiski tahtsin ma nii väga natukene toimetada ja kuna tööd on aiamaal palju, siis kaua ma ikka edasi lükkan. Natuke nokitsen ja tuppa tagasi. Lõpuks olin ma üle kolme tunni tegelikult seal. Kõigepealt vedasin oksad rämpsuhunnikusse, et Andrei saaks veel niitmata jäänud jupi täna ära lasta. Uhh, ma mõtlesin, et ega ma vist peale nende ära vedamise midagi rohkemat ei jõuagi teha, nii läbi võttis ja ära kraapis ka igalt poolt. Siis puhkasin pisut, käisin viskasin veepaagist siia sinna endale vett ja hakkasin ikkagi vaarikaid rohima. Ja sain sellegi tehtud, lisaks tassisin emalt saadud saepuru ka neile, iga aasta on sinna natuke ikka seda saanud, aga rohi tuleb siiski veel läbi. Ei tea, mitu meetrit peaks panema, et enam ei kasvaks? Rohi ma mõtlen... Vaarikaistandus on iseenesest päris laiaks juba läinud ja palju õienuppe tundus ka olevat. Oleks nüüd vaja teise kohta ka üks lapp kaevata, kuhu seda taasviljuvat sorti istutada. See on ikka üks väärt sort küll. Maal on neid päris palju ja kui kaua ja kui palju marju neilt saab! Eelmine aasta sõime veel Krisi sünnipäeva aeg oktoobris mõnuga vaarikaid. Isegi esimeste suuremate külmadega võib marju veel saada.
Ja eriti hea on, kui on osa vaarikaid tavalist sorti, mille marjad valmivad varem, kui taasviljuval, siis saab veel kauem aega marju süüa. Täna avastasin ka ühe maasikaõie. :)

Ja lisaks jõudsin ma täna veel kasvuhoone korda saada, tomatid maha istutada ja kurgid ära külvata. :)
Ma olen kohe päris rahul tänaste tegemistega, ei mölutanudki niisama tervet päeva ära. :P
Eks õhtul ole näha, kuidas see päike mu nahale mõjust... Kas punane nagu vähk või lääne rindel muutusteta.