Jälle maal

Reedel läksime taas maale, nüüd siis puid lõhkuma. Ilm ei tõotanud küll head, aga töö vajas tegemist.
Võrreldes eelmise nädalavahetusega oli ikka rämekülm ja muidu kole ilm. Reedel olevat päeval lausa lörtsi sadanud mitu korda. Laupäev oli selline enam-vähem okei ilm, aga pühapäeval muud polnudki, kui hoovihm. Andrei muudkui jooksis toa ja õue vahet, lõhkus jälle mõne puu ja tagasi tuppa vihma eest varju.

Laupäeval hakas J. ka köögipõrandat üles võtma. Eelnevalt oli köök juba kenasti tühjaks tassitud. Kohe vaatasin ja mõtlesin, et küll ikka emal veab, et nii suur köök on. :) Meil on vist elutuba sama suur, kui nende köök, äkki isegi väiksem. :D Laupäeval aitasime emaga rämpsu välja vedada köögist, kogu põrand läks. Alles jäi vaid liiv. Koridori põrand tõmmati ka puhtaks, lisaks seinad, kuhu jäi imeilus palk. Pärast oli muidugi päris keeruline läbi köögi käia mööda laudteed. Kris alguses kartis, aga pärast ikka tahtis juba ise proovida.

Pühapäeva hommik algas meil aga väga kehvasti. Kris ärkas oksendades. Läksime alla korrusele, kus oksendamine jätkus. Mõne ampsu sõi putru ka, aga rohkem ei tahtnud. Tuli hoopis sülle ja tukkus seal. Vahepeal viskas diivanile pikali ja proovis seal magada. Iga natukese aja tagant aga oksendas. Vahepeal nuttis nii haledalt ja kurtis ka kurguvalu, eks see oli pidevast öökimisest. Oi kui valus oli teda sellisena näha. Pisarad kippusid koguaeg endal silma. See oli esimene kord, kus tal selline haigus kallal oli. Paar korda varem on ta lihtsalt köhahoos või kurku tõmmates öökinud. Aga selline asi oli meile esmakordne. Pissilegi läks laps nii, et pidin teda toetama, kuidagi ei jaksanud istuda. Lõpuks sain ta ära räägitud, et lähme tagasi ülesse tuppa, seal rahulikum olla ja hea voodis pikutada. Samal ajal kui mina voodit sättisin, palus tema juba kõrval patja, et tuttu minna. Nii läbi oli lihtsalt omadega. Nii kui pea patja puutus, magas. Korraks mingi hetk ärkas veel ja oksendas, siis magas aga edasi. Kokku vist 3h kindlasti magas. ärgates oli juba tuju parem. Alla tuppa tagasi minnes, küsis juba präänikut süüa. Seejärel juustu. Korraks veel siiski oksendas, aga see jäigi viimaseks korraks. Siis juba küsis putru ja sõi kõik ära. Ja juba läks mäng lahti ja jutt jooksis jälle nii nagu polekski midagi olnud. Kartsin küll, et kuidas me koju tuleme, et peab kilekotte autosse varuma, kui oksendab sõidu ajal, aga koju mineku ajaks oli laps täitsa endine juba, ei märkigi enam haigusest. Sõit möödus ka kenasti. Ja kodus muudkui nõudis süüa. :) Põhim. terve õhtu vist sõi.
ja noh, täna on ta ka täitsa tavaline Kris. :) Ta põebki igasuguseid haigusi kuidagi väga kiirelt. Nohu kaob tavaliselt päeva-paariga, sama on palavikuga. Natuke pikemalt oli aasta alguses, kus minagi nädal aega pikali maas olin, see oli ikka väga julm haigus. Krisil tõusis palavik 40-ni. Vahepeal kadus ära ja tuli siis uuesti paariks päevaks. Ja köha-nohu kestis ka pikemalt.