Sport ja Eurovisioon

Eile käisime Krisiga tema esimesel võistlusel. Selleks oli Tartu Maratoni raames toimunud Tillujooks.
Olime talle juba eelnevalt rääkinud, et läheb teiste lastega jooksma ja ta oli seepärast väga põnevust täis.
Kui tihti ta ikka teiste laste seltsi satub.
Läksime kohale üsna vara, et korralikult parkida saaks ja numbri ilma järjekorrata kätte. Nii kui ma auto ukse lahti tegin, et Krisi välja võtta, ta juba kilkas, et Kissi jooksma!! :) Ja siis väristas ennast suurest ärevusest. Võistluspaiga poole kõndideski jooksis tema juba ees, hüples ja kilkas. Koha peal käis ja vaatas ringi, suhtles teiste lastega, luges klotsidelt tähti jne. Aga kui stardi aeg hakkas lähenema, oli ta juba pisut väsinud sellest rahvamassist ja kärast ümberringi ja stardikoridoris nuttis vahepeal ikka päris kõvasti. Käis juba mõte peast läbi, et lähme ehk koju ära. Aga me ei andnud siiski alla ja lõbustasime teda kuni stardipauguni. Ja oh sa jutt, kus pistis siis jooksma, kui teised lapsed ka jooksma hakkasid. Andrei vudis ainult järgi käsi pikka ees, kui Kris läbi rahvamassi ettepoole trügis. Kui distantsi pikkus oli 400m, siis umbes 300m sellest ta jooksis. Ülejäänu kõndis. Me olime ikka väga väga uhked tema üle, et ta nii tubli oli ja nii pika maa jooksis. Peale finišit võttis oma nännikotikese, sai medali kaela ja hakkasime koju tagasi minema, sest ta oli ikka päris väsinud ja ise tahtis autosse minna. Muidu meie pärast oleks võinud veel vabalt seal ringi vaadata ja olla. Koju jõudes hakkas Andrei salatit tegema. Mõtlesime, et tähistame juba emadepäeva ka ära, väike salat ja kook ja muidu mõnus olemine. Mulle kuidagi meeldib selliseid tähtpäevi ikkagi laupäeval pidada. Mis sest, et mina ju esmaspäeval ei pea kuhugi minema, aga ikkagi kuidagi mõnusam on laupäeval tähistada ja teada, et homme on ka veel üks mõnus perekeskne päev.

Õhtul aga sättisime end Eurovisiooni lainele. Üllataval kombel meeldis mulle see aasta kohe päris mitu lugu.
Panengi siia kirja ka kohe, et kunagi tulevikus oleks hea meenutada, mitte ei peaks oma niigi kehva mälu piinama mõttega, et mis riik see oligi, mille laul mulle ükskord täitsa meeldis ja mis aastal??
Minu suurim lemmik oli Norra! Võiks öelda, et minu jaoks vist läbi aegade põhim. kõige lemmikum üldse. Selline lugu, mida ma võiks niisama suvalisel ajahetkel kohe mitu korda järjest kuulata. Ja selliseid lugusid (mitte ainult Eurovisiooni omi, vaid üleüldse) ei ole palju. Need sõnad, need mõtted, mis tekkisid seda kuulates, see lihtne mees ja lihtne esitlus, ja muidugi meloodia, hääl ja esitusviis. Kõik oli otse minu südamesse. :)
Lisaks liigitusid sinna meeldivate alla Šveits, Ungari, Valgevene, Austria, ka Holland ja Armeenia. Soome poiste lugu oli täitsa hea ja oh, tegelikult oli neid veel isegi, mida võis kohe päris kuulata lausa.
Ja võistluse tulemusega olin ka väga rahul. Pisut pelgasin, kas laulja äkki infarkti näiteks ei saa, aga õnneks seda ei juhtunud. :) Aga üsna šokis oli ta küll.
Võistlus sai läbi ja tuju oli hea.
Enne uinumist mõtlesin, et vaatan, mis teised inimesed ka võistlusest ja võiduloost arvavad.
Lugesin siit ja sealt, ja tundsin, et hetkel on mul piinlik olla eestlane...

Millised solvangud, milline sõnakasutus, milline ülbe mõnitamine ja irvitamine. Kui nendel solvangute autoritel läks süda pahaks võiduloo pärast, siis minul läks süda pahaks nende kirjutisi lugedes.
Selline tahab olla üks 21.sajandi ühiskond? Sellised on arenenud riigi inimesed, kes ülistavad kõrgharidust, demokraatiat ja mida kõike veel? Mina nägin nende postituste taga vaid primitiivseid silmaklappidega, hangude ja tõrvikutega inimesi, kes tapaks ja põletaks kõik, mis nende silmale tundub teistmoodi.
Nagu väikesed lapsed, kes ei taha proovida esimest korda uut toitu, kuna see näeb teistmoodi välja ja pole neile tuttav. Aga siiski enamus lapsi proovivad ja avastavad, et see on tõeliselt hea ja nauditav, olenemata võõrast välimusest. Aga täiskasvanud parem teevad maha ja elavad oma probleemid välja kellegi n.ö nõrgema peal, kellegi, kes pole samasugune nagu nemad, kes ei mõtle ja ei tegutse, nagu muu hall mass. Nagu lambakari, juhtlammas teeb ees määä, teised kõik järgi.
Mis ma ka tähele panin, oli see, et Austriale andsid kõige vähem punkte eelkõige endised NSV riigid. Ja Valgevene ja Armeenia olid need, kes soovisid Autria eemaldamist Eurovisioonilt. Mida see näitab? Seda, et samamoodi nagu need riigid, pole ka Eesti endiselt lahti saanud sellest NSV põhimõttest, et kõik, mis on teistmoodi, on ilgelt nõme, värdjalik ja halb.
Kommentaare lugedes jäi silma pidev lõõpimine, et oi oi, nüüd hakkavad kõik naised habemeid ette kleepima ja mööda ilma ringi patseerima niimoodi. Andke jaksu kannatada, ausõna!! Tulge mõistusele inimesed, kui teil seda veel muidugi on... Kas sel aastal kui Rybak võitis oma Fairytale-iga, kas siis käisid mehed mööda tänavaid viiulid käes? Või eelmine aasta lasid naised paljajalu tänavatel ringi? Või kui Lordi Soomele võidu tõi, kas siis nägite igal pool kollideks maskeerunud inimesi mörisemas ja tulevärki tegemas??
Kuidas küll nii palju riike andsid Austriale maksimumpunktid ja rääkisid, kui soe ja meeldiv inimene selle riigi esindaja on? Miks nemad nii tegid ja rääkisid? Sest vot nemad ongi need arenenud riigid ja arenenud inimesed, ei, neil ei pea olema mitu kõrgkooli läbitud ja sada erinevad koolituse paberit ette näidata, nagu meil siin tähtsustatakse, ei nad on vaimult ja mõistuselt arenenud. Nemad ongi need tolerantsed inimesed, kes saavad aru, et erinevus rikastab ja inimene on just selline, nagu tema on, nagu ta tahab olla, ja lastaksegi olla arenenud ühiskonnas. Mitte keegi ei käsi olla homol homo, mitte keegi ei seisa püss kuklal ja ei sunni valget inimest end tumedaks võõpama, nad ongi tumedad, sest nad sündisid nii, mitte keegi ei sunni ühtki meest naiste riideid selga ajama ja laulma hakkama, ta teeb seda, sest ta tahab ja tal on midagi sellega öelda.
Kuskilt jäi silma kommentaar, kus tolerantsuse teemal oli midagi sellist küsitud, et praegu oled hirmus tolerantne, aga kui su oma poeg paneb kleidi selga, tahaks näha kui tolerantne sa siis oled? Ma küsisin mõttes vastu, et pigem, mis ema ma olen, kui ma oma poega ei tolereeri?? See on minu poeg ja ma austan tema otsuseid, tema valikuid, ükskõik, kui veider või arusaamatu see ka minu jaoks ei tunduks. Ma võtan lihtsalt vaevaks aru saada. Kes siis veel oma lapsi ei toeta, kui nende vanemad??? Kui minu poeg tuleks ühel päeval koju ja tutvustaks mulle oma poiss-sõpra näiteks... Mis ma teeks? Jah, muidugi ma oleks esialgu ehmunud. Tegelikult oleks ma ilmselt ehmunud, kui ta ka ootamatult oma tüdruksõpra tutvustaks, aga see selleks. Aga ma ei mõtleks esimese asjana, et mida ma küll valesti tegin teda kasvatades? Sest gay-ks ei saa minu teada küll kedagi kasvatada. See lihtsalt juhtub, kuidagi, et ühel hetkel taipad. Ma arvan vähemalt, et umbes nii. Aga ilmselt oleks minu ainsaks mureks sellise juhtumi korral, et hmm, kahju, lapselapsi vist ei saa.

Muidugi õnneks on palju palju eestlasi ka, kes on sallivad ja avatud erinevustele ja muutustele, mitte ei hoia kinni iganenud maailmavaatest, ega ole ideaalsed kandidaadid Klu Klux Klani liikmeks.

Tegelikult ma arvan, et kui näiteks oleks võitnud Holland, oleks vähemalt pooled kommentaarid olnud, midagi sellist, et APPPII!! Kui mõttetu, kui igav, kui uimane, mis halin see veel oli?? See oli täpne koopia sellest ja sellest loost.
Või kui oleks võitnud näiteks Rootsi. Siis oleks olnud midagi sellist, et APPPII! Niii igav ja jura. Jälle Rootsi võitis ja sellise looga veel. Jube jube. See lugu kõlas täpselt nagu see ja see laul, täielik koopia.
Või Ungari näiteks. APPIII! Mingi tõmmu tüüp laulis. See polnud üldse eurolaulu moodigi. Mingisugune mõttetu halin vägivallast ja muust jurast. Jne jne. Ja äkki oleks veel keegi leidnud mõne loo kuskilt ajaloo sopist, mis TÄPSELT samamoodi kõlab.

Aga miks mulle üldse Austria lugu meeldis?
Ma üldiselt laule kuulates, kuulan sõnu. Selles loos oli sõnadel jõud! Sammuti kuulan ma meloodiat, kui seal on kasvõi üks kohtki, mis mul seest hetkeks võpatama paneb ja sõnad on ka head, siis mulle meeldib see laul. Selles loos oli mitu sellist kohta. Siis kuulan ma laulja häält. Tema hääles oli see miski, see sügavus, see varjatud valu ja samas jõud. Ja noh, Eurovisiooni puhul vaatan ma pisut ka lavalist tegevust/effekte. Ja need lõõmavad tiivad seal refrääni ajal... Kerge värin käis selgroost läbi. :D Ehk siis põhimõtteliselt, mulle nagu meeldis laul või nii. Et väga hea laul oli. Mul oli üsna savi, kas seal on nüüd kleidis meesterahvas, kel on juhtumisi habe ka ees või on seal näiteks mõni kääbus või nagu kuskilt jäi silma lause "kahepealine vasikas". Mulle meeldis eelkõige laul! Aga ma olengi selline veider inimene, kes KUULAB laulu ja kui mulle LAUL meeldib, siis nii ongi. Mind üldse ei huvitagi, kes see laulja on, on ta kleidis mees või pükstes naine, on ta hetero või gay, on ta abielus või ei, kas tal kassi või koera on, mida ta hommikusöögiks sööb või mis kell eile magama läks... See on tema elu. Ma olen ka see veider inimene, kes "kuulsuste" elust üldse ei huvitugi.

Ühesõnaga hetkel on mul siis sellised emotsioonid. Ja sellest on natuke kahju. Aga küll ma üle saan. Ja loodan, et ühel ilusal päeval saavad ka need solvajad aru, et võtaks äkki oma klapid silmadelt ja viskaks selle "kõik, mis on teistmoodi, on halb" mõtte peast välja ja hakkaks tänapäevaseks inimeseks, mitte ei vegeteeriks oma viha ja põlguse otsas.
Sellepärast ongi eestlastel nii palju probleeme, nii palju stressi, nii palju lahutusi, peretülisid, nii palju haiguseid jne. et inimestes on nii palju viha ja sallimatust. Kellel läheb hästi, on raudselt pätt ja kaabakas, kellel läheb halvasti, see on ise süüdi, kelle jättis kaaslane maha, on kindlasti armukade maniakk, kes läks oma kaaslase juurest ära, on raudselt üle aisa lööja. Jne jne. Kõik on halvad, kõik on halvasti.
Rohkem sallivust, rohkem mõistmist, rohkem lahkust ja naeratusi. Olge ometi inimesed!
Miks on Taanis elu nii hea ja majandus õitsev? Seal elavad väidetavalt maailma kõige õnnelikumad inimesed... Sellel kahel asjal peab olema seos, üks ei toimi ilma teiseta. Kui sa oled rahul sellega mis sul on, kui sa oled õnnelik, lähebki elu hästi nii sul, teistel, kogu riigil. Kui sul teistel ja kogu riigil läheb hästi, on inimesed õnnelikud....


Oohh, sain end välja elada. :)) Hea asi see pisike bloginurgake ikka.