Päkapiku paanika

Vaatan, et eelmine postitus on mul teemal: Jaanipäev... Noh paljukest seda aega ikka jaanipäevast jõuludeni on. :) Ehk siis nüüd tuleb üks jutt jõulude teemal. Täpsemalt päkapikud.

Meie köögikapis on juba ootel üht teist nänni, mida päkapikud saaksid Krisi sussi sisse pista. 

Täna aga sattusin juhuslikult peale ühele arutelule Facebookis, kus oli teemaks, mida päkapikud lastele tuua võiksid? Ideid oli inimestel palju, juuksekumme ja klambreid, kleepekaid ja templeid, erinevaid poppe minifiguure, pliiatseid ja vildikaid jne jne. Aga kuhu jäävad kõige lihtsamad ja traditsioonilisemad päkapikkude üllatused: kommid?? Laiemas mõistes siis maiustused.

Olen seda teemat ka eelnevatel aastatel märganud, aga kuna nüüd on endal juba sellises vanuses tegelane kodus, kes tõepoolest ootab nii nii pikkisilmi päkapikke ja jõuluvana, siis paneb see teema eriti mõtlema. 

Loomulikult ma ei poolda, et laps ainult magusast elabki, muud ei söö. Iga päev kommid, kommid, šokolaadid, küpsised jne. See pole ka normaalne. Aga mida teeb paar kommi, pisike sussišokolaad, üllatusmuna ühele lasteaiaealisele lapsele ühe kuu jooksul? Kui on terve laps, siis vaevalt, et haigeks teeb, hulluks ajab või jumal teab mida. 

Tänapäeva ühiskond on suur asjade kummardaja, sellest olen ma juba ammu aru saanud, ja hirmus öko ja tervislik ka. Mis on iseenesest positiivne. Aga igal asjal on piirid. Ja traditsioonid on ühed äärmiselt ilusad asjad, mida ei tasuks nii kergekäeliselt hävitada. Mina ei usu, et näiteks minu põlvkonna inimestel lapsepõlves päkapikud Legosid, patsikumme ja kleepse tõid. Ikka kommi, mandariini, õuna, piparkooki, vahvleid ja üllatusmune. Meie plaanime ka adventide puhul lisaks maiusele, sussi sisse ka mingi põneva asjakese pista, aga seda vaid adventidel. Lihtsalt seetõttu, et siis on advent ka selline kuidagi erilisem ja lapsel põnev koos meiega mingi asjakese kallal nokitseda. Ja see tähendab ka seda, et poes käies ta ühtki mänguasja seega ei saa. Ja kindlasti ta lepib ka selle teadmisega väga hästi. Aga üldiselt on asjade toomine jõulukuul siiski minu jaoks jõuluvana rida. Pigem siis ostan neid toredaid asjakesi ja panen jõululaupäevaks ühte pakki ja jõuluvana kingikotti.

Natuke nagu nukker on lugeda ja kuulda inimestelt, kuidas nii lihtne ja nii tore asi, nagu päkapikud, on nii keeruliseks aetud. Inimesed on paanikas, juba vannuvad ette, et ahh jälle see nõme päkapikkude aeg hakkab pihta. Kellel on tehtud süsteem, et päkapikk tuleb vaid advendi ajal, kes pistab siis midagi sussi sisse, kui meelde tuleb, kes hambad ristis üritab iga õhtu midagi sinna sokutada. Mina ei mõista, miks nii negatiivselt suhtuda? See on ju meie laste jaoks nii põnev ja oluline aeg. Üks osa lapsepõlvest, mida meenutatakse ka täiskasvanuna. Minul käisid päkapikud isegi siis, kui ma ülikooli ajal nädalavahetustel kodus käisin... Muidugi ma teadsin ju, et ema paneb. Aga see tunne, kui hommikul ärkad ja sulle on jäetud midagi head... See tunne ise oli nii hea. Ja ausalt öeldes mina üldse ei mõelnud näiteks sellele, et näe emps on mulle mandariini pannud. Ei, mida mõtlesin, et appikene, nii äge, mul on päkapikud käinud!! 

Ma pole tegelikult nii väga lapsemeelne inimene, eks minulgi viskab vahel mõni vimka sisse, aga üldiselt üsna konservatiivne inimene. Aga jõulud mõjuvad minulegi eriliselt.

Tegelikult oli ka minu elus selline periood, kus mõningad aastad ma tundsin, kuidas jõulud on lihtsalt üks väga tüütu ja vastik kohustus. Mulle kull on alati meeldinud see jõulude aegne periood, ka neil raskematel aastatel meeldis mulle üksi öösiti mööda linna kolada, vaadata jõulutulesid, lumesadu ja nautida seda rahu, seda eriliselt pühalikku rahu. Aga see trall, mis jõuludega kaasnes, see tekitas minus stressi, ei tahtnud ma jõuluks kojugi üldse minna, sest rahvast palju, melu suur. Unistasin omaette jõulupühadest, et saaks tagasi omaette olemisse. Aga siis juhtus midagi.

Juhtus see, et ma sain emaks. Ma sain päris oma perekonna. Ja peale seda on jõulud minu jaoks taassündinud. Ma ootan iga aasta nüüd kannatamatult seda jõulukuud, sellega kaasnevat tralli, sagimist, jõulutulesid, lund, kingituste otsimist, jõulupidu, jõuluvana ja mis peamine: päkapikuaega!

Ma ei jõua ära oodata pühapäeva hommikut, mil Kris ärkab ja aknalaualt sussi seest oma selle aasta esimese päkapikkude toodud üllatuse leiab. Ma tahan näha neid säravaid silmi, seda rõõmust pakatavat nägu ja neid kilkeid, et päkapikk on käinud. 

Ja ma olen täiesti kindel, et tegelikult on tal täiesti ükskõik, kas seal sussi sees on üks komm või mõni uhke mänguasi, rõõm oleks täpselt ühesugune.

Ma mäletan enda päkapiku aega lapsena nii hästi. Ja näet, meenutangi veel täiskasvanuna seda aega, sest see oli nii tore, nii põnev ja igat hommikut ootasin kannatamatult. Kohe päris nii kannatamatult, et öösiti ärkasin mitu korda ja käisin sussi kontrollimas, kas juba on käidud. Ja hommikul siis ärgates meenutasin, et kas ma päriselt ka käisin vaatamas või nägin ma seda unes. Ja oh, see rõõm oli alati täpselt ühesuur, vahet polnud, kas sussis oli kaks kommi, šokolaadike, puuvili või midagi muud. 

Näiteks mäletan ma jube hästi üht rohelises pakendis täidisega vahvlit, see oli lihtsalt niii hea. Lihtne maius, mis tänapäeval võiks maksta ehk mõnikümmend senti, aga näet, siiani mäletan seda. 

Ehk siis minu jutu point on kokkuvõtteks see, et lapsel on ju tegelikult ikkagi päris ükskõik, mis asi tal seal sussi sees on (kui ei ole muidugi tegu sellise lapsega, kes on siiani saanud kõik, mida on tahtnud. Ehk siis asjadega ülekuhjatud ära hellitatud põngerjaga). Laste jaoks on eelkõige oluline see hetk, mil nad hommikul ärgates oma sussi/soki vms. juurde tormavad ja sealt kasvõi ühe kommi leiavad, peaasi, et seal midagi oleks. Rõõm on ühesugune iga asjaga. Jõulud on lihtsalt juba ammustest aegadest saati olnud selline magus püha. Ei ole vaja neid asju kuhjata kokku, et siis teisipidi järgmise suurpuhastusega ahastada, kui palju mõttetut träna mu lapsel on. Las see lapseke saab ühel kuul aastas oma suu igapäevaselt natuke magusaks teha. See väike šokolaadi amps on palju rohkem väärt, kui mõni hirmus popp mänguasi või muu jubin, mis peale mõnekordset kasutust nurka lendab ja ununeb. Niigi ju saavad lapsed jõululaupäeval omale kingituseks igasugu vahvaid asju, las päkkapikkude ülesandeks jääb see sama asi, mis meie lapsepõlveski: üks pisike magus suutäis jõulukuu hommikutel. :)

Jaanipäev ja remondi jätk!

Jaanideks läksime me kolmekesi ära maale. Kodus ei viitsi enam pühade aeg olla, tahaks ikka suuremat seltskonda. Maal olid teised lapsed ka ja Janiski jäi jaanideks koju. Seega rahvast oli. Lihakraami oli nii meeletult kokku aetud, et järgmisel päeval sai veel pool päeva seda sussutatud ja osa küpsetasime me koju jõudes ahjus veel ära. Ilm oli selline kummaline, et kord lõõskas päike, siis jälle sadas paduvihma.
Aga iseenesest oli väga mõnus. Kiik sai ka lõpuks püsti ja mitu päeva seal kiigu peal vist elatigi, nüüd ilmselt on juba suurem vaimustus üle läinud.
Muidugi peale jaanipäeva suutsin ma järjekordselt oma vasakut jalga vigastada ei tea juba mitmendat korda. Seekord õnneks luusse mõra ei saanud, aga korralikult rebestasin/väänasin ära küll. Ikka veel valutab päris kõvasti, aga eks ta teeb seda veel mõnda aega. Käisin sauna all pesuköögis tühjasid karpe otsima, kuhu koju kaasa võtmiseks kraami panna, aga ei leidnud ja lõin käega ning astusin reipal sammul uksest välja... Järgmisel hetkel olin pikali, natuke mõtlesin ja hakkasin siis valust röökima. Kohe ei jõudnud kohale, et mis juhtunud oli ja kui valus tegelikult olla oli. Ema esialgu mõtles, et ma käisin suitsuahju juures vorstikesi näppimas ja põletasin ennast ära, aga karjusin üle heki talle, et kukkusin. Tuli ja tiris mu siis ülesse. Susanna ja Oliver kõrval seletasid, et ettevaatlik peab ikka olema ja näitasid kuidas üle lävepaku ikkagi astuma peab. Tol hetkel ajas nii vihale, et mis see takkajärgi targutamine nüüd aitab, aga praegu on naljakas. Susanna läks mulle kohe harjavart otsima, et selle najal on hea kõndida... :D Igatahes selle ajaga, kui ma sealt ukse eest tuppa jõudsin, oli jalg juba paistes ja tegi põrguvalu. Aga hea, et niigi läks ja lahasest ka pääsesin.
Andrei ka muidugi tark mees, kommenteeris, et ega sellises vanuses peab juba ettevaatlik olema, reaktsioon pole enam see, mis nooruses jne. Hirmus vana olen ma küll juba jah. :P

Aga jätkasime taas remondiga. Väikses toas on nüüd põrand lihvitud ja soojustuski tehtud. Täna alustame minu kaua oodatud garderoobi kapi tegemisega. :) Lõpuks ometi on juba käega katsutav see hetk, mil ma lõpuks saan riided prügikottidest kappi asetada. Oh, ei jõua ära oodata, millal kodu kodu moodi jälle välja hakkab nägema. Aga ükspäev siin võtsin kätte ja surusin oma hirmu ketassae ees maha ning hakkasin sellega tööd tegema. Nimelt kui ma algselt mõtlesin, et kuigi elutoa põrand vajaks ka uuesti üle lihvimist, siis sel aastal seda tööd siiski ette ei võta. Aga mida rohkem ma vaatasin väikese toa ilusat heledat põrandat ja elutoa tumedaks ja tuhmiks tõmbunud laudu, siis küpses mõte peas, et proovin selle asja ise ära. Andrei ei olnud lihtsalt nõus seda suurt tööd seal toas enam ette võtma, eriti arvestades, et praeguses magamistoas on ka veel vaja lihvida. Eks kui ma oleks kaua pinda käinud, oleks ta ära ka kindlasti teinud. :) Aga kuna minus on ikka tugevalt sees see iseloomu joon, et kõike ise teha, siis tegingi. Kui ma mõnda aega lihvinud olin, siis küll mõtlesin ühel hetkel, et miks kurat mul oli vaja seda üldse tegema hakata. :D Aga pooleli ka ei saanud enam jätta. Valmis sain nõks enne, kui Andrei koju tuli. Uhke tunne oli küll seista keset oma värskelt lihvitud põrandat, ise paksu tolmukihi all olles. Pärast läks muidugi koristamiseks päris palju aega. Ja jumal kuidas mul pärast käed valutasid. See oli hirmus. Õhtul hakkasid veel põlved ja selg ka valutama. Ja eile ei liikunud ma peaaegu, et üldse. Tänagi veel on käed hirmus valusad. Nagu ma ei tea mis oleks ära teinud. Aga eks see masin ole küllaltki raske ja vibreerib ka ju kõvasti. Ja minu liigeste ja selja juures, selline sundasendis töö pole just kõige parem asi, mida teha. Aga tühja sest, asi oli täielikult seda väärt! :)
Homme aga hakkan ma magamistuba tühjaks tassima, et õhtul, kui Andrei tuleb, papp üles kiskuda ja seal ka lihvimine ära teha. Nüüd saan ma aidata ka ja osa ise lihvida. Nüüd ma ju oskan. :)
Reedel veel viimased tegevused, nagu õlitamine jne. Ja laupäeval saame maale Krisi järgi minna, et ta siis pühapäeval koju tuua ja üllatada tema päris enda toaga.
Muidugi palju on veel teha, nagu igasugused pahteldused, värvimised, tapeetimised, akna ümbrused, liistud, laed, lambid, ahjude värvimised jne jne jne. Aga vähemalt väga suured ja n.ö mustad tööd saavad mõneks ajaks läbi. Kuni kunagi tulevikus hakkab vannitoa ja wc remont... Aga seda ma veel ette ei kujuta, et mis, kus ja kuidas.

Jalgpall ja lakkamatu vihm

Viimased paar nädalat on iga jumala päev sadanud paduvihma. Eile kuni lõunani oli üle pika pika aja esimene päev, mil vihma ei sadanud. Peale lõunat läks aga jälle käest ära. Täna oli ka juba selline üsna kuiv ilm. Korraks õhtu poole tuli ja hetkel, mil kell on 19.30, on taevas tumetumetume ja kohe hakkab jälle sadama. Aga päeva aeg oli täitsa mõnus ilm. Ei olnud külm ja ei olnud palav, kuigi kui päike välja tuli ja natuke end liigutasid, siis hakkas küll juba palav.
Oleme see nädal oma aiamaalt saanud juba natuke maasikaid. Kaks korda 750ml karbi ja täna saime juba kaks karbi täit. Panin küll laupäeval võrgud ka peale, aga sai nii kehvasti, et ikka käivad linnud nokkimas marju. Kris küll täna rääkis, et linnud söövad marju ja siis tuleb neil ka jõudu, nagu temal tuleb, kui tema sööb midagi. Ma siis selgitasin talle, et iseenesest on ju tore, et lindudel ka jõudu tuleb ja puha, aga siiski kui nad käivad ja söövad marjad ära, siis ei saa meie marju süüa. :) Seega nuputasin natuke ja tuhnisin kuuri all ja lõpuks sain võrgud pisut paremini sätitud, ehk see säästab marju lindude käest nüüd rohkem.
Aga ilmad on ikka nii kehvad olnud, et marjad lähevad nii aeglaselt punaseks, porgand ei taha kasvada, kurgitaimed on vist nädal aega juba sama suured ja tomateid ka külge ei taha tekkida.
Pisut masendav, kui miski ei taha kasvada.

Aga sellised ilmad on jällegi väga mõnusad tubasteks tegemisteks, olemisteks.
Ja meie õhtud ongi sisustatud otseloomulikult jalgpalli MM-iga. :) Mina olen see naine, kes ei satu paanikasse, kui telekast tuleb mingi spordisündmus, eriti veel kui tegu on näiteks OM-i, MM-i või muu suure võistlusega, vaid hoopis vaatan neid kõiki ise suure põnevusega. Näiteks vaatasime me Andreiga väga suure huviga olümpiamänge, jäähoki MM-i ja nüüd loomulikult jalgpalli. Tegelikult on ilmselt nii, et mina olen veidi suurem spordihuviline isegi kui Andrei. Ma kunagi ei saa nendest naistest aru, kes mingi spordisündmuse lähenedes tõmbavad oma vinguviiulid käima ja hakkab üks hala pihta, et nüüd ma ei näe oma meest mitu nädalat, nüüd ma ei saa temaga üldse rääkida, nüüd ta ei tule toastki välja või istub üldse kuskil sõprade juures ööd ja päevad ja üleüldse tuleb lahku minna, kuna mees vaatab sporti! Samamoodi võiks ju mees vinguda iga jumala päev, et naine vahib oma seebikaid, mingid Pilvede all ja Kättemaksukontorid ja jumal teab mis asjad. Mehed ju võiksid ka kirjutada sellest igal pool, Delfis ja facebookis jne, nagu naised oma jalgpalli teemal praegu. Reaalselt kestab see asi kuu aega, ainult õhtuti paar mängu (jah, praegu on neid kolm veel.) Enamus mehi ka pole tegelikult mingid hüsteerilised fanatid, kes nii kui naine teeb ühe piiksu keset mängu, virutab vastu lõugu või lukustab end tuppa koos teleka ja õllepunsuga. Ja kui naine ei käiks ja vinguks pidevalt mehe kallal, et mida sa vahid sellest, ja küll on mõttetu mäng (ja kindlasti see juba oksele ajav fraas: kari mehi ajavad ühte palli taga, niii nõmee!!), siis mees ei läheks ka kodust minema sõbra juurde vaatama. Kui sulle ei meeldi, siis ära vaata. Aga jumala eest, ära vingu ja ära tee maha seda, mis teisele jällegi meeldib. Mulle näiteks kunagi ei pakkunud üldse huvi F1, aga kuna kodus näiteks vend vaatas, siis tegin midagi muud või vaatasin ka, või kui hiljem endine elukaaslane seda vaatas, vaatasin ka. Sama näiteks korvpalliga, mis mulle ei istu. Aga kui vaadatakse, siis olen vait ja vaatan ka või tegelen mingi muu tegevusega. Mullegi on öeldud, et kuidas sa saad näiteks jalgpalli vaadata, nii mõttetu jura ju. Vaata, kui ta MINU jaoks oleks mõttetu jura, siis ma ilmselt ei vaataks seda eksole?
Näiteks olen ma niivõrd suur jalkafänn küll, et üks aasta EM-i ajal, kui mul telekas näitas vaid TV3 enamvähem normaalselt, siis seisin ma terve finaalmängu teleka juures ja hoidsin toaantenni kindlas asendis, millega sai telekasse uduse ETV pildi. Aga ära nägin ja õnnelik olin. Päev oli korda läinud!
Ühesõnaga, mulle lihtsalt ei meeldi, kui tehakse kellegi huve ja eelistusi ja maailmavaadet maha, kui ei meeldi, ei meeldi, ütlegi, et mulle näiteks ei meeldi ja kõik, aga ära vingu ja mõnita ja materda maha. Ja no las see mees vahib siis mõne nädala õhtuti oma sporti, üks hetk saab läbi, asi vajub minevikku ja elu läheb sama moodi edasi nagu enne. Lihtne ju!

Igatahes meie lähme homme maale jaane pidama, teeme kõvasti lihakraami, joome mõne siidri, käime saunas, vahepeal vaatame mõne jalkamängu ja oleme niisama mõnusad. :) Kris ilmselt jääb jälle mõneks ajaks maale, kuna meil on suured plaanid jälle ette võetud, mida kodus vaja teha. Ja Kris iga päev tahab mamma juurde minna, mamma juures tududa, aias riisuda, jänestele süüa korjata ja Urrit peenralt ära ajada. :P

Tegemisi ja sündmusi

Täna oli üks erakordselt tore ja eriline päev. 

Algas ta ka juba täitsa toredalt. Eile õhtul viisime Krisi tädi juurde, kuna ta nii hirmsasti tahtis lihtsalt sinna minna ka, siis ei näinud mingit põhjust keelduda. Nii vahva oli näha, kuidas laps läks nii energiat ja rõõmu täis, kui kuulis, et varsti viime ta tädi juurde. :) Ise tulime koju ja sättisime end jalgpalli lainele. Ootasin väga öist Itaalia-Inglismaa mängu, aga juhtus nii, et sellest mängust nägin ma umbes-täpselt 1,5 minutit algust ja edasi ma juba magasin. Täiesti tüüpiline olukord. Kui Krisi kodus pole ja meil mingi konkreetne plaan on. :P 

Kahju, et ei näinud, Itaalia võitu oleks hea meelega vaadanud. Kordust ka ei saanud vaadata, kuna hommikul ärgates sättisime end kohe aiamaale, kuna kohe pidid jõudma Kris koos tädi ja vanaisaga, et tähistada vanaisa sünnipäeva. Grillisime hunniku head ja paremat ja olime niisama mõnusad. 

Siis aga tuli kõne emalt, mis muutis päeva kohe väga eriliseks. Nimelt sain ma täna viiendat korda tädiks. :) Sündis üks pisike poisipõnn. Olin just mõni päev tagasi mõelnud omaette niisama, et raudselt sünnib 15.juunil, ehk siis äiaga samal päeval, et siis edaspidi oleks suurem planeerimine sünnipäevadele minekul. :D

Aga kuupäev on väga ilus. Mulle väga meeldib.

Aga varasematest tegemistest, siis mai lõpus läks Kris maale vanaisa-vanaema juurde ja mina läksin siis mingi hetk ka sinna. Vahepeal jõudsid ka "sakslased" kodumaale ja tuba oligi lapsi täis. :) 

Susanna küll kurtis vahepeal, et tädi Janne on nii kuri, aga ega ma vastu ka ei vaielnud. Eks ma olen kuri Krisiga ka, kui ikka põhjust on. Ja nendegagi ma ilma põhjuseta ei pahandanud. Lihtsalt, mina ei oska kõrvalt vaikides vaadata, kuidas kaklema minnakse näiteks või mingi lollus korda saadetakse või midagi ohtlikku tehakse, ennetan lihtsalt seda, et keegi haiget saaks. Kris teeb ka kodus ikka lollusi ja vahel tuleb jonnituur peale, siis ei saa järgi anda ja tuleb range olla. Üritasin Susannale ka seda rääkida, et ma pahandan ikka ainult siis, kui on põhjust. Ja arusaadav, kui on palju lapsi koos, on igasugu olukorrad kerged tekkima. 

Aga maal olek läks meil pisut vett vedama, kuna Kris jäi üsna alguses kohe haigeks. Palavik oli kõrge, nohu jube. Kaks päeva ta põhim. magaski maha. Kui palavikku parasjagu polnud, käisime ka tiiru õues. 

Töönädala lõpus saabus maale ka Andrei. Kaasas üks imearmas suurte silmadega pruun küülikupreili. :) 

Kuna mingil põhjusel teised emajänesed ei taha meil maal kuidagi poegi tuua, siis tõi Andrei oma töökaaslaselt, kes küülikutega tegeleb, ühe noore küüliku. Värsket verd on vaja.

Samal õhtul tundsin aga mina juba ennast kahtlaselt, kurk oli kergelt valus ja muidu veider olla. Laupäeva hommikul ärgates oli juba nina ka tatine. Käisime aga tiiru linnas ja tagasi tulime koos jooksurattaga Krisile. Selle üle oli ta kohe väga õnnelik. Nüüd saab koos teistega ringi vurada. Ehkki hetkel veel lükkab ta enamuse ajast ratast käekõrval, sest ta on juba kord väga ettevaatlik laps, aga aegajalt ikka istub peale ka ja sõidab niimoodi.

Aga sel ajal, kui meie maal olime Krisiga, tegi Andrei väikse toa puhtaks, kiskus põrandapapi üles ja tegi ka esimese lihvimise ja õlitamise. Aga tundub, et sinna peab siiski masinaga peale minema lihvimiseks.

Plaanisime küll see nädalavahetus alustada ka garderoobikapi ehitusega, aga reede õhtul saabus Andrei töölt koju kõrge palavikuga, seega lükkame natuke edasi. Aga iseenesest on nii mõnus, et ometigi asi areneb jälle ja sellist tuba, mida ma siiani olen näinud vaid asju pungil täis, lõpuks peaaegu tühjana näha, on ikka jõle mõnus tunne küll. :)

Haigusest rääkides, siis mina olen endiselt pisut tõbine. Köha on selline vastik kraapiv ja ei taha kuidagi lahtiseks minna. Ja nina on endiselt tatine. Korraks tundus, et vist on põskkoopasse löönud, kuna ükspäev terve päeva jubedalt sealt piirkonnast valutas ja lõi teravat valu. Aga praegu enam tunda ei anna niimoodi.

Ja enne maale minekut nägin ma ju kõvasti vaeva aiamaal, et kõik kenasti puhtaks saada jne. Ja kui ma siis maalt tagasi jõudsin ja aiamaale läksin, ohsajutt, ma ei näinud oma aiaviljagi. Esiteks oli kogu aiamaal rohi väga kõrge, Andrei polnud lihtsalt jõudnud niitma, kuna sadas pidevalt ja mässas ka selle toaga. Ja muidugi oli aiavili, kasvuhoone, maasikad, vaarikad ka kõrge umbrohu sees. Aga eile sain ma lõpuks peaaegu, et kõik puhtaks jälle. Vaarikaid on veel vaja pisut puhastada, aga ei miskit katastroofilist. Väga nunnu näeb aialapp jälle välja. :) Enamus on muidugi muru, peenraid on mõni üksik, aga meile hetkel piisab. Aga nädala alguses saime juba oma aia esimesi maasikaid. Tähendab Kris sai, kuna neid oli vaid kaks tükki. Aga iga päevaga tuleb järjest rohkem, eile saime Andreiga ka juba kumbki ühe marja maitsta. :P Enamuse kka jätame lapsele. Aga ilmselt ülehomme tuleb juba esimene pisut suurem saak, ehk väikese kausikese saab juba täis. :) See on ikka kirjeldamatult mõnus tunne, kui saad minna ja oma aiast lihtsalt marju noppida. Kris on ka väga vaimustunud.Käib muudkui otsimas marju. Vaarikad on ka nii marju täis. Sealt tuleb ka üsna korralik saak ilmselt.

Ja järgmisel nädalavahetusel läheme maale jaane tähistama, loodame, et seal saab ennast maasikatest täis pugida. :)

Nädalavahetus möödus kuuma ilma käes piineldes. Laupäeval me välja toast ei läinudki. Lihtsalt ei suutnud. Toas leidis veel siit sealt mõne jahedama nurgakese. Pühapäeva õhtu poole vedasime end siiski välja, et aiamaal katusealune valmis saada. Terve selle aja müristas kõvasti ja katuse saime täpselt siis peale, kui paduvihma hakkas sadama. :) Nii õige ajastus oli. Enne seda jõudsin peenrad ja maasikad ka jälle ära rohida. Ma ei mõista lihtsalt. Ma olen iga jumala päev neid rohinud, aga ikka on teiste peenrad puhtamad, kui mul. Mina rohin ära, järgmine päev on peaaegu sama seis jälle, ma ei tea mis teised oma peenardega teevad, mürgitavad umbrohtu või käivad öösiti salaja rohimas või mis nad teevad. Ma pole mõne aiamaa peal kedagi mitu päeva näinud, ikka on puhtam kui mul.
 Aga kui siiamaani suutsin ma veel enamvähem taluda seda kuumust ja isegi keskpäeval aiamaal toimetada ja päikest võtta selle käigus, siis nüüd hakkab juba liiga tegema see palavus. Teist päeva on üsna kehva olek. Eile õhtul hakkas pea jälle valutama, valutas öö otsa ja valutas kuni tänase õhtuni jutti. Lõpuks suutis Andrei mitmekordse massaažiga selle valu ära saada. Mõõtis mul vererõhku ka, see oli selline veider, ülemine liiga kõrge, alumine liiga madal.
Ma pole tegelikult selle ajaga, mil Kris maal on olnud, suurt midagi jõudnud teha, sest tõesti ei jaksa selliste temperatuuridega. Kuigi jah, aiamaal olen ikka päris palju saanud tehtud. Toas olen nii palju jõudnud, et titeriided olen kokku korjanud igalt poolt ja mõningaid asju veel sealt kolikambritoast välja vedanud. Tahaks nii palju veel, et neljapäevaks, kui ma maale ära lähen, on see tuba enamvähem puhas, nii et Andrei saaks nädalavahetusel, mil ta üksi kodus on, hakata põrandat üles võtma. Janis andis hea mõtte, et hoopis villaga soojustada, mitte penoga. Ja villa on meil lausa kaks pakki olemas, lisaks mingid jupid veel. Et selle töö saaks ilusasti ära teha. Saaks ometi lõpuks selle toaga algus tehtud, läheks juba libedamalt.
Ma ei teagi, mitu korda me seda tuba seal koristanud oleme ja kus kohast see kola sinna uuesti tekib? Eile seisin tükk aega seal toas ja küsisin lõpuks Andrei käest, et mis asjad need siin on üldse kõik? Mis kotid ja kastid ja sodi ja pudi jne jne jne.?? Kust need sinna tulnud on? Aga see kõik ongi ehe näide sellest, et meil ei ole lihtsalt piisavalt ruumi või pigem meil ei ole kappe, kuhu asju panna!! See ongi kõige suurem probleem, et kappe ei ole. Praegu pole meil näiteks mitte ainsamatki riidekappi, juba sügisest saati. Okei, Krisi riiete jaoks on kummut, tema omad ei ole prügikottides ja pappkastides. (Valetan tegelikult. Osa riideid, mis talle veel suured on, on küll ühes mustas kilekotis.) Seega esimene asi ilmselt, mis tolles hetkel kasutuna seisvas toas peale põranda korda saamist toimuma hakkab, on kapi ehitus. Krisi tuppa ostame tavalise riidekapi, aga endale teeme n.ö garderoobikapi, mis oleks kenasti maast laeni ja seinast seina ja seega võimaldaks ratsionaalselt ruumi ära kasutada (ja seega palju rohkem asju mahutada, kui tavaline kapp, ehk siis igasuguse kola, mis kuskil vedeleb, saab kappi ära peita. )
Kui sügiseks saaks nii kaugele, et seal toas oleks võimalik juba tapeetida ja värvida, oleks ma superrahul. Tulevase Krisi toa kohta ei oska veel ennustada. Seal tahaks ka põranda ikka ära soojustada, aga näeb, kui kergelt väikses toas see läheb, selle järgi otsustab, kuna ja kas üldse. Meie tulevane magamistuba on lihtsalt välisseina äärne ja seega talvel hirmus külm ja mina olen väga külmakartlik.
Aga nüüd ma lähen küll magama ja unistan juba neljapäevast, mil Krisi juurde saan! Oi see igatsus on tappev juba... Lõpetasin just enne pika maratoni Krisi piltide ja videode vaatamises....

Inimene muutub koos eluga

Viimasel ajal avastan ma üha enam, kuidas pereelu elamine ja siinne keskkond mind muutnud on.
Algas see tegelikult juba siis, kui Andreiga koos elama hakkasime. Kõik need pasteedi ja rulaadi teod jne.
Näiteks igaks õhtuks korraliku toidu tegemine oli kohe alguses juba päevakorras. Ehkki eelnevalt üksi elades sõin ma põhimõtteliselt vaid töö juures normaalset sööki. Vahel ma üritan meenutada, et kas ja mida ma endale süüa tegin kodus või mida poest ostsin. No midagi ei meenu eriti. Tean, et mune mul ikka vahel külmikus oli, jupp vorsti või tükk juustu ka. Leib oli ka kapis. Külmutatud pitsasid sai küll poest ostetud näiteks. Vahel harva praadisin kartulit. Ahjaa, Mägra pubis sai tihti söömas käidud ka. Ja näiteks käisin ma vahel õhtuses vahetuses tööl olles pausi ajal poes ja ostsin pool pätsi musta leiba ja karbi heeringat koorekastmes, mida ma siis öösel töölt jõudes kodus nosisin enne magama minekut. :D Eks muidugi kummikommi, šokolaadi ja puuvilju oli ka tihti ostukorvis. Vahel ostsin purgi siidrit, et oh õhtul mõnuga joon kohe. Aga kui õhtu kätte jõudis, oli isu läinud. Kui lahti tegingi, siis enamus purgi sisust lahtus ära ja leidis tee kraanikausist alla. Siis hakkasin ostma neid pisikesi 0,33l purke, et selle ikka jaksan ära juua. No ei läinud see ka. :D Ma olen ikka väga kehva üksi alkoholi tarbija.
Tegelikult on mul ka varem paar kooselu olnud, aga siis ma nagu ei näinud nii palju vaeva, et koguaeg soe toit laual oleks, vaatasin aga kuidas lihtsamalt saaks hakkama. Aga ju siis Andreis oli midagi, mis pani mind nii hoolas olema ja köögis toimetama. :)
Lisaks hakkasin ma tasapisi sööma selliseid asju, mida ma varem suu sissegi ei võtnud. Mõnda asja meelitas Andrei mind sööma, mõni toit aga tundus ühel hetkel lihtsalt niivõrd lihtsana teha ja toitvana, et surusin oma vastumeele alla ja muudkui vaaritasin. Andreiga on ju nii imelihtne, ta sööb kõike. :) Ja kuna ma endale vahel ei viitsinud lihtsalt eraldi midagi teha, siis proovisin ka neid "vastikuid" sööke.
Näiteks hakkliha-kapsahautis oli minu jaoks tõeline jälkus, vastik oli isegi natuke vaadata seda. Aga nüüd söön täitsa isuga. Või ühepajatoit!! Uuhh. See oli veel vastumeelsem kui too kapsahautis. Koolis pakuti meile seda tihti, selline ühtlane mass, häästi pisikesed tükid, kust ei saanud väga kartulit ka välja nokkida. Aga nüüd maitseb mulle väga. Või hapukapsa- ja boršisupp. Oh, neid toite on päris palju. Näiteks kodujuust oli ka minu jaoks väga vastik asi, aga kui Andrei tegi kartuli kõrvale kodujuustu-heeringa segu, siis hakkas ka see mulle maitsema. Nüüd võin seda niisama paljalt ka täitsa süüa.
Aga asi ongi selles, et nüüd teen ma neid toite ise. Ma saan teha neid täpselt nii, nagu mulle meeldib. Maitsestada ja lisada kõike, mida soovin. Ma ei pea sööma kellegi teise maitse järgi tehtult. Näiteks on minu suureks abimeheks selliste toitude juures tomatipasta, mis annab mõnusa maitse, ühepajatoidus ma ei kasuta kaalikat, tavalise peakapsa asemel on hiinakapsas jne jne.
Nii et kui laps ja nooruk ei söö mingeid toite, mis vanemate meelest on nii head ja kasulikud, siis ei tasu veel "võtmeid kaevu visata." Kõik võib ühel hetkel muutuda.

Ja mida ma ükspäev aiamaal olles avastasin veel!
Ma olen väiksest peale kartnud igasugu putukaid-mutukaid ja ämblikke. Ikka kohati täitsa paaniliselt.
Mäletan hästi, kuidas ükskord lapsena õde teatas õues, et mul on üks suur putukas selja peal. Ma läksin nii hullult endast õue. Nutsin hirmsasti, aga õde ei võtnud ära ka. Ma ei olnud kindel, kas ta teeb nalja või ongi päriselt. Jooksin ema juurde, kes võttiski päris piraka tegelase mul õla pealt ära. Oi ma siis nutsin ja kaebasin emale, et õde ütles, aga ära ei võtnud. Või kui ma näiteks õhtul magama minnes nägin voodi kõrval seinal ämblikku kõndimas, tõmbasin voodi lihtsalt keset tuba. Ei julgenud mina sama seina ääres magada, kus see koletis kõnnib.
Aga nüüd avastasin, et ei tea, kas see suur hirm hakkab tasapisi üle minema? Kuna aiamaal on ju ikka neid putukaid igal pool, aga töö tahab tehtud, siis muud ju üle ei jää, kui olukorraga leppida. Näiteks ei jookse ma iga putuka peale, kes kuskilt mulla alt välja ronib, enam kisades minema, nagu esimesed aastad. Või kui kasvuhoonet puhastasin, avastasin, et IKKA VEEL on seal sipelgad. Varem oleks see avastus lõppenud sellega, et labidas oleks kukkunud sinna samasse ja rohkem ma oma jalga kasvuhoonde tõstnud poleks ja taaskord oleks see koht jäänud Andrei hoolde, nagu siiamaani on olnud. Aga nüüd toimetasin rahumeeli edasi, lihtsalt näppima neid ei läinud, aga häirida ka ei lasknud.
Muidugi see komme on mul endiselt küljes, et kui ma kuurist oma kindaid võtma lähen, katsun ma need enne läbi ja siis panen kätte. Esimesel aastal oli juhus, kus ma kinnast kätte pannes tundsin ühes sõrmeosas suurt putukat. Vot see oli küll rõve. Kinnas lendas kaarega käest ja tükk aega ei julgenud seda puutudagi.
Ehk siis katsuda ma putukaid ei taha endiselt ja kui ikka mingi eriliselt suur isend kuskilt vastu vaataks või neid üheskoos hästi palju oleks, siis jookseksin ilmselt küll veel eemale. Aga nii kaugele on küll õnneks asi läinud, et ma siiski saan vabalt toimetada, ega vahi iga mullatükki või rohulible, et äkki on seal keegi. Jube väsitav ja närvesööv oli see aiamaal tegutsemine alati niimoodi.
Aga toas ma endiselt ei taha ühtegi sellist tegelast näha.
Meil on siia kolimisest alates iga suvi, kui kuumad ilmad on, olnud probleem mingite mustade koorikuga putukatega, kes magamistuppa tulevad ja siis mööda seinu ronivad ja krabistavad. Esimene aasta oli ikka väga jube, magada ei julgenud isegi. Eelmine aasta oli juba parem, kuna seintel oli siis juba kipsplaat ja seega seina vahelt nad enam sisse ei pääsenud, aga kuna aken oli veel vana, siis sealt kuskilt ronisid ikka sisse. Nüüd on aken ka uus, ehk see suvi pääseme neist lõpuks.
Eile magama minnes küll oli juhus, kus kuulsin jälle seda tuttavat krõbinat. Kutsusin kohe Andrei kontrollima. Leidis imepisikese mutuka, kes pisut lahtise tapeedi nurga juures kõndis ja sellega siis krõbistas. Ise nii pisike, aga tundus nagu mingi jõletu suur elukas kõnniks kuskil.

Aga nüüd lähen ma jälle välja tegutsema ja päikest võtma!!! Küll on ikka mõnus asi see oma aialapikene. :)

Päevad tegemisi täis

Alustama peaks sellest, et reedel sõitsime maale. Jälle! :) Seekord oli põhjuseid mitu.
Esiteks oli vaja veel puid lõhkuda, teiseks oli laupäeval kaksikutel sünnipäev ja kolmandaks, kuna Kris koguaeg hirmsasti tahab mamma juurde minna, siis oligi plaan ta sinna jätta natukeseks.
Laupäeval Andrei lõhkus usinasti puid, Kris toimetas ja mängis lihtsalt igal pool ja mina koristasin ja pesin autot, mille ma lõpptulemusena veel mustemaks pesin... No ei oska mina seda kunsti. Alati jääb vähemal või rohkemal määral laiguliseks ja triibuliseks jne. Seekord olid näiteks aknad nii mustad peale pesu, et ega väga välja ei näinud... Aga tegijal ikka juhtub ja küll ma pensioni ajaks ehk selgeks saan lõpuks selle kunsti.
Igatahes õhtul läksime sünnipäevale, kus me Andreiga tõdesime, et see Krisi praegune vanus on juba ikka väga mõnus. Alguses ta natuke mängis üksi palli ja uuris niisama ringi, aga kui juba suuremad lapsed talle pisut tähelepanu pöörasid, haakis ta kohe neile sappa. Käisid jõe ääres istumas ja vaatamas, batuudil hüppamas, mängisid palli jne. Jube mõnus oli vaadata, kuidas laps särab ja on nii õnnelik, et saab teiste lastega koos olla ja kui õhinas ta iga asja peale oli. Aeg ajalt tuli suure jooksuga meie juurde, rääkis, mis keegi tegi või mida ta nägi ja läks jälle. Näiteks nägi ta jões vähki. Oi kus tuli siis rutuga ja vadistas, et nii suur vähk oli vees ja Kissi kardab vähki. Ja väristas end draama lisamiseks. :) Igatahes pidu oli tore. Ja saime lõpuks ära kasutada oma auto võimalusi ja saime kõik kuuekesi kenasti ühe autoga sõita. Peab ikka seitsmenda istme ka ära ostma kunagi, äkki läheb vaja.

Aga pühapäeva õhtul tulime siis Andreiga kahekesi koju. Mamma kutsus Krisi endaga aeda kaasa, et ta meie minekut ei näeks. Me muidugi enne juba mitu päeva ja ka enne ära tulekut rääkisime, et tema jääb mamma, vanaisa ja onu juurde, issi-emme lähevad mõneks ajaks ära, et issil vaja tööle minna ja emmel vaja ka igasugu asju teha. Oli sellega nõus. Vaatasin veel enne ära sõitu väravat sulgedes, kuidas üks pisike nööp oma punase nukuvankriga seal läheb, süda tõmbas natukene valust kokku ja sõitsimegi ära.
Eks ta natuke raske oli minu jaoks, pole ta ju jõuludest saati pikemalt ära olnud, kuigi jah, märtsis oli ka temast mõned päevad eemal, aga siis polnud ma kodus vaid rändasin ringi, mis tegi asja talutavamaks.
Ma muidugi tean, et maal on tal vanaema-vanaisa juures väga tore ja mõnus, seal on ju rohkem ruumi toas, õues on nii palju teha ja olla, rohkem inimesi, kes koguaeg suhtlevad ja tegelevad, sõber Urri, jänesed, teistsugused mänguasjad kui kodus jne jne. Ja superhea hoole all on ta ka muidugi. Aga emasüda ikka ju igatseb. :)
Aga kuna mul endal on ka kodus nii nii palju teha, siis saangi ma rahulikult toimetada täpselt enda järgi ja nii saab palju kiiremini asjad tehtud. Ma täpselt veel ei tea, kuna Kris üldse tegelikult koju tuleb. Mõte on, et lähen järgmine nädal ise ka maale ja oleme ehk veel paar nädalat seal. Aga see veel selgub.

Eile aga niitis Andrei aiamaal muru ära, mina rohisin oma peenrakesi ja maasikaid ja sättisin nii palju kui kuumus lubas, kasvuhoonet. Maasikad on nii ilusaks läinud ja suured õiekobarad juba küljes. Loodan, et see suvi saab juba oma aiast päris arvestatava koguse marju. Ja kui õisi täis on valge klaari puu. Ma polegi veel teda nii uhkelt õitsemas näinud, lisaks õitsevad kirsid ja isegi kaks üsna tundmatut õunapuud, mis siiani pole ükski aasta peale mõne õunavissi andnud. Muidugi marjapõõsad on ka paksult õisi täis. Ei tea, kas tuleb hea saagikas aasta? Lootma peab.
Ja kuna eile oli suur äikese hoiatus üleval, siis jälgisin tihti seda reaalaja äikesekaarti. Hilisõhtul näitas see lõpuks, et vist hakkab meieni ka midagi lähenema. Ja kuskil südaöö paiku oligi kohal. Oi kurja. Ma pole nii hullu asja vist küll aastaid näinud. Meie küla oli justnagu keskel ja ümberringi igal pool oli äike, muidugi vist meie kohal oli ka ikka. Taevas oli põhimõtteliselt koguaeg valge, nooli sähvis siin-seal, siis tuli ka mitu head sahmakat vihma, tuul oli nii tugev kohati, et tahtis isegi korteri ust lahti murda, eks alt oli koridori uks lahti ja tuul pääses trepikotta. Väga hirmus oli ühesõnaga. Vihma ootasin küll väga, aga äikest ma kardan. Esimeste sähvakate peale kakkusin kohe enamuse tehnikat pistikutest välja, ainult telekas jäi käima, kuna film käis... :D Müristamist ja kaugemaid sähvakaid oli näha ka veel kuskil kl 2 paiku. Aga oi kui mõnus värske õhk tuli tuppa, kui akna avasin. Kohe mõnusam uni tuli.

Aga täna hommikul mõtlesin tükk aega, et mida teha. Kas minna aiamaale nüüd päeval või mitte.
Vaatasin kraade, mõtlesin, vaatasin netist tajutavat temp. ja mõtlesin. Lõpuks ikka ei suutnud vastu panna ja läksin. Asi lihtsalt selles, et ma pole üldsegi kuuma ilma fänn. Päike on ju vahelduseks tore ja soe ilm ka, aga minu soe piirdub kuskil paarikümne kraadiga või nii. Ja päikest ka mitu päeva järjest koguaeg näha ei tahaks. Silmad on mul ka nii tundlikud, et ega ilma päikeseprillideta väljas olla päiksega ma ei saa, siis ma ei näe mitte midagi, silmad jooksevad ainult vett, kipitavad jne. Ah ja muidugi need tedretäpid tulevad ka kohe näkku ja naha peale n.ö päikeseallergia.
Aga siiski tahtsin ma nii väga natukene toimetada ja kuna tööd on aiamaal palju, siis kaua ma ikka edasi lükkan. Natuke nokitsen ja tuppa tagasi. Lõpuks olin ma üle kolme tunni tegelikult seal. Kõigepealt vedasin oksad rämpsuhunnikusse, et Andrei saaks veel niitmata jäänud jupi täna ära lasta. Uhh, ma mõtlesin, et ega ma vist peale nende ära vedamise midagi rohkemat ei jõuagi teha, nii läbi võttis ja ära kraapis ka igalt poolt. Siis puhkasin pisut, käisin viskasin veepaagist siia sinna endale vett ja hakkasin ikkagi vaarikaid rohima. Ja sain sellegi tehtud, lisaks tassisin emalt saadud saepuru ka neile, iga aasta on sinna natuke ikka seda saanud, aga rohi tuleb siiski veel läbi. Ei tea, mitu meetrit peaks panema, et enam ei kasvaks? Rohi ma mõtlen... Vaarikaistandus on iseenesest päris laiaks juba läinud ja palju õienuppe tundus ka olevat. Oleks nüüd vaja teise kohta ka üks lapp kaevata, kuhu seda taasviljuvat sorti istutada. See on ikka üks väärt sort küll. Maal on neid päris palju ja kui kaua ja kui palju marju neilt saab! Eelmine aasta sõime veel Krisi sünnipäeva aeg oktoobris mõnuga vaarikaid. Isegi esimeste suuremate külmadega võib marju veel saada.
Ja eriti hea on, kui on osa vaarikaid tavalist sorti, mille marjad valmivad varem, kui taasviljuval, siis saab veel kauem aega marju süüa. Täna avastasin ka ühe maasikaõie. :)

Ja lisaks jõudsin ma täna veel kasvuhoone korda saada, tomatid maha istutada ja kurgid ära külvata. :)
Ma olen kohe päris rahul tänaste tegemistega, ei mölutanudki niisama tervet päeva ära. :P
Eks õhtul ole näha, kuidas see päike mu nahale mõjust... Kas punane nagu vähk või lääne rindel muutusteta.